hilja

Ei midagi igavest siin ilmas.
Unistused, riskimaks kõigega ja heljumine kuristike kohal.
Mu tunded, sinu tunded, meie tunded, nende tunded ja tuhka langenud pisarad.
Olnuks keegi mu kõrval kui seisin kuristiku serval... ja igaveseks teda polnudki.

Uskuda jällenägemistesse - kellegagi koos. Võidelda veel edasi siis kui lamad põrandal ja puigelda vastu voolule.

Hüppa minuga kui hüppan.
Vajab keegi mind mu viimasel sammul? Või hüppab kaasa?

Ööd on siin teistsugused ja pikemad. Nad algavad teisiti ja kulgevad vaikuses. Tühjuses.
Keegi sosistab läbi linnatulede ja akna taga, et miski ei ole igavene. Igavesti nii.

Aga milleks see kõik?

Oleme sündinud, et elada. Olgu see nii raske kui tahes - seda tunnistada, ma mõtlen.
Anda endast päevast päeva kõik ja enamgi veel. Meenutada armastatud möödunud päevi.
Kujutada ette, et keegi sind mõistab ja sinuga ühte sammu astub.
Aeg on möödunud.
Miski näitas kätte elu väärtuse.
Igal ajastul on oma imed ja oleme osa igavikust - peamegi nõudma kätte oma tõed - selle silmapilgu jooksul, mida nimetatakse elueaks.

On soove.... nii palju.
Soovid unistusteks. Et nad tuleksid taas.
Kord.
Ühel päeval siis, kui...

Ei tohi unustada end - osana igavikust. Kes teab, mis on elu väärtus?
Pole see segastes sõnades ega unistustes. Pole loodetud võitudes.
Tee seda, mida oskad kõige paremini ja just täpselt oma mõistuse, teadmiste piires. Anna igas situatsioonis oma parim ja tunnista oma kaotusi kui enam ei suuda.
Ole aus iseenda vastu, teiste suhtes.
Nii ei eksi. Nii ei ole ka ohutu.
Hirmus on, ohtlik on. Tee on külm ja libe aga siis tulevad need hetked ja ended, mis tõestavad õigel teel kulgemist.

Ja kui ei jõuagi kusagile välja, jäädki õhku rippuma? Mis siis?

Öelda, et andsin oma parima - on vähe. Võinuks olla ju enam.
Kelle jaoks vähe? AH?!
Kellel on õigus hinnata?
Mõelge selle üle.

Seisan siin ja talve taevas on pilvine.
Aeg on hiline.

Olen seigelnud ringi ja otsinud midagi.
Luusinud leidmaks mõndagi tuttavat nägu.
Näinud eneses ja väljas kohti, mis on küündimatult kõrgel.
Olen soovinud tunda midagi ja kedagi, kes räägib nii ja kõlab kui see.

Tänavate varjus ja seal kusagil on arvutult peidus armastust, mida on võimatu märgata.
On seal ka midagi, mis oleks nagu mina?

Olen otsinud midagi, mis võiks olla kui see.



Mis see on?