nahh

Üleüldse.
Sebin, mis ma sebin. Vahet ei ole. Ma olen tegelikult päris pettunud. Vihane, nördinud ja veidi jõuetu.
Ma ei jaksa. Ma jaksan veel. Ma ei tea. Võibolla suudan rohkem. Ma ei mõtle homsele.
Olen lihtsalt väsinud.
Jälle maandun ma mingite segaste mõtetega üksinda maha ja katsun kuidagi seda sasipundart lahti harutada. Liig-tüüpiline minu puhul. Vist.

Täna tuli minu ellu veel rohkem muutuseid kui oleksin oodanud. Osa minust ja minu välimusest muudeti edaspidiseks jäädavalt. Miski, mis oli mind närinud seni kuni suudan vähegi mäletada, on nüüdseks välja lõigatud. Osati on see hea.
Mõneti olin aga sellega leppinud. Olin leppinud osakest endast vihkama ja vihates armastama.
Segane värk, eksju.
Ei, ega keegi ei saagi mõista. See olen mina, see on minu elu.
Need on minu muutused, mille olen ise enda jaoks valinud.
Ma olen nüüd siin ja selline. Ma muutun. Paremaks, suuremaks, tugevamaks, võimekamaks. Ma suudan rohkem.

Väga pikka aega olen olnud mõtetel, et kas ma olen piisavalt hea?
Piisavalt hea, et teha midagi? Piisavalt hea, et olla see, kellena näin? Olen ma ikka kõik, mida vajatakse?
Olen ma piisavalt hea, et armastada kedagi surmani? Kas ma võiks olla parem? Kas ma suudan olla parem?

AITAB!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ma olen HEA!!! Parem veel. Ja mul on kõrini. Ma ei pea enam end tõestama. Sellega on kõik.

Kas inimesed mu ümber on piisavalt head, et olla mu läheduses? On nad piisavalt head väärimaks mu armastust, mu tähelepanu?

Mind ei huvita enam, kas olen piisavalt hea - ma tean, et suudan enamatki kui vaid veidi pingutan. Kui ma näen, et mu pingutustele vastatakse samaväärselt.
Millal vastatakse neile samaväärselt?

Ma näen ja tean, et tingimusteta armastus on mu lähedal olemas. Hingetõmbe kaugusel
ja kõige julmem asi maailmas... on see, et ma ei ole suuteline seda kõike vastu veel võtma. Aeg ei ole veel õige.
Võibolla mina pole õige, kas on tema õige? Millal on õige aeg?

Ma olen veidi kauge ja veidi külm aga kõik, mis minus on, kumab läbi. Tahes-tahtmata.
Selline ma kord olen.
Andsin lubaduse, et homseks ma ei muutu. Jään selleks samaks ja saan iseendaks veel rohkem.
Nii ma siis seisan.

Keset selgust. Nägemist ja teadmisi.

Takkatipuks kummitab mind mu olevik, mis on kohati lihtsalt üle mõistuse. Rohkem kui suudan kanda. See on minu kandam.... ja eks ma vean selle ka kuidagi välja. Lõpuks.
Ma ei kujuta ette, kuhu viib see kõik. Osati igal päeval unustan end. Kaotan end.
Ja samas ma näen, tunnen ja tean, et see kõik on mulle endale. Minu jaoks. Minu heaks.
Ma olen Ise.

mnjah....