...

See on täitsa imelik, mismoodi elu koosneb etappidest, järkudest ja ajastutest.
Neil kõigil on mingi oma vaim ja oma hõng. Mingid põhilised emotsioonid, mingi siht. Ka unistused või nende puudumine. Elu on nagu üks suur keerdtrepp. Ajalugu on nagu üks suur keerdtrepp.
Nüüd saabki läbi üks järjekordne etapp mu elus. Ma ei ütleks, et neid oleks selle vähese aja jooksul palju olnud aga mõni siiski.

Rüüpan leiget kohvi ja vaatan akendest välja. Puud on raagus ja lumised. Kõik näeb välja nagu postkaardil. Lihtsalt vapustavalt ilus. Olen alati seda ilu enda ümber hinnanud. Eriti veel selle pärast, et mul on oskus hinnata ja näha asju, mida teised ei näe.
Kõik, mis ma aknast välja vaadates näen, on minu looming, minu valikud, minu töö ja mõtted.
Nüüdseks on see läbi. Ühed unistused saavad läbi ja etapi lõpul on vaid üks suur hunnik kilde maas. Kui see kõik on nii valus, siis miks kõhutunne ütleb, et see on õige? Kõhutundega on selline värk, et see ei olegi mingi "kõhu tunne", vaid on alateadlik teadmine.

Ma jään kõike seda veel endasse hoidma. See on olnud minu maailm, minu enesemääratlus, minu universum.
Inimesi saab üldjuhul defineerida kõige paremini läbi nende tegude ja valikute.
Seni oli kõik mulle selge ja klaar. Veidi liigagi. Rööpad olid maas, elu lõpuni.
Ma ei suutnud seda kuidagi teisiti lahendada, sest tee või tina, välja ei rabele ja suhtumist ei muuda, kui oled lihtsalt fakti ees.
Olingi faktide ees.
Kohustused, kohustused, kohustused ja väga palju selgitusteta jäänud mõtteid.

Nüüd siis on tõenäoliselt elu spiraal ühe ringi täis teinud ja tõenäoliselt osati jätkan sealt, kust alustasin. Veidi selle sama inimesena, kes oli enne - ainult et meeletute kogemuspagasitega ja oskustega. Teadmiste, elutarkuse, kibestumuse, purunenud unistuste, jõu, tahtmise, uute veendumuste ja laiema silmaringiga.

Ma tean seda inimest väga hästi, kes ma olin aaaaastaid tagasi. Minus on see alati sees olemas olnud. Polegi mõtet seda lahti kirjeldama hakata. Need kes teavad, need teavad. Need kes ei tea, ei teagi ja kes tahavad teada - uurigu välja ja ma võibolla näitan. Seda inimest võib vihata, armastada, hoida, sallida, taluda ja jumaldada. Võimalik, et tegu võib olla millegi sellise, ainult, et veidi arukama versiooniga. Vot ei tea. Tean aga seda, et mingit arengut on vaja.

Kõik küsiksid mu käest, et miks? Miks nii, milleks see kõik?

- ma ei jaksanud. Nendel tingimustel. Jõud rauges. Ma oleksin muutunud millekski, mida ise põlgan kogu südamest. Tajusin seda muutumist minus tekkimas ja pidin selle katkestama nii kiiresti kui võimalik. Ma ei ootagi, et keegi mind mõistaks. Mind siiralt ei huvitagi, kelleks mind peetakse ja mida minust arvatakse. Mu otsustel on alati kaal, põhi ja tagamõte. Ma ei tee kunagi ühtki otsust vaid ühe-kahe näitaja põhjal. Neid peab olema rohkem kui neli või enamgi. Välismaailmale ei võlgne ma pea ühtegi seletust. Inimeste mõistmisvõime on niigi piiratud.
Nüüd algavad minu tingimused. Olgugi kasvõi kasinad. Nad on vähemalt Minu.

Mingid pasknäärid ja pekitihased keksivad puude okstel.
Peaks neile pappi viima ja ütlema paar sõna hüvastijätuks.
Ja tule võiks alla teha, oleks soojem.