-

Vaata mind! Kas sa ei näe?
Ausalt... Mõtle nüüd veidi.
Ma ei oota, et ütleksid midagi.
Sa tegelikult ei näe mind.
Kuigi võiksid. Usu mind -
See oleks hea.
Parem kui sa arvad.
Mina?
Mina olengi parem kui arvad.
Tegelt.

Ja sina? - Ma ei usu, et oled nii hea.
Ma vaatan sind aga ei näe.
Ma ei tea, mis sa oled tegelikult.
Võibolla oleksidki nii hea?
Võibolla parem?
Ma ei usu.
Ei ma ei usu, ei usu, ei usu.
Ma ei suuda enam uskuda.
Ära vaata mind. Ma vaatan mujale.

Ja piilun sind siiski kui sa mind ei vaata.

See ongi see peegel, millest keegi meist läbi ei näe.
Minu vaikus ja sinu sõnatus. Vahetud pilgud ja
igatsus. Unustus.

Viskan veel selle viimase pilgu ja olengi läinud.
Ma ei teadnudki kõike seda, mida oleksin võinud teada.
Mind ei huvitagi enam. Homseks olen keegi teine
ja viskan kõik peast.

Mine püüa oma tuult tühjalt väljalt
edasi sina, kes sa vaid öösiti ohkad.
Unistad oma koduloomast ja
möödunud teedest-inimestest - kaaslastest.

Homme näen sind jälle.
Sealt eemalt. Jälgin sind. Vaikin.
Ei - ma ei tule sinuga rääkima.
Ma ei usu, et oled hea.
Ma ei usu, et oled nii hea uskumaks minu headust.

Tere - head aega.