Kui kaua veel elan teistele,
kui kaua veel hingan teistele?
Kui kaua olen teel
ja kui kaua veel olen teil ees?
Kui kaua kestab aeg
ja millal algab uus?
Kui kaua veel kulgen
kui miski kripeldab kõhus?
Kui kaua küsin küsimusi
vastustele, mida ei leiagi?
Kui kaua veel
küsin seda lolli küsimust?
Iseendalt, teistelt
ja otsides mujalt.
Kui kaua veel...
pean ootama.
Millal tuleb aeg minule?
Millal avan silmad,
tõusen üles
ja asun teele?
Mul on küsimused
kõikidele vastustele
ja kõhkluse helk
läigib vastu mu tõelt.
Kas anda teed
ja pöörata ära
ning kihutada edasi
elu kiirteel?
Kui kaua veel
on aega enne
kui taevaveerel
särab terendamas
veel üks homne...
2 comments:
Mind ajendas kommenteerima tegelikult ainult üks lause su luuletuses, sest see on küsimus, mida ma olen endale esitanud vahelduva eduga terve oma täiskasvanuea jooksul.
"Millal tuleb minu aeg?"
Ma saan aru, et see küsimus ongi nähtavasti retooriline, aga hakkasin mõtlema, et millal on inimese enda aeg. Ma arvan, et sünnist surmani.
Sinu aeg on siis kui sa elad.
Sinu aeg on siis, kui sa koolis käid.
Sinu aeg on siis, kui sa tööl oled.
Sinu aeg on siis, kui sa kitarri mängid.
Sinu aeg on siis, kui sa sõpradega oled.
Sinu aeg on siis, kui sa lapsega tegeled.
Sinu aeg on ju tegelikult kogu aeg, isegi siis, kui magad.
Iseasi on see, kuidas seda oma aega väärtustada ja mis eesmärkidel seda kasutada. Aga kokkuvõttes on minu arvamus ikkagi see, et inimese enda aeg on nähtavasi tal kogu aeg olemas. Küsimus on pigem selles, et kuidas ja milleks seda kasutatakse.
Me vist ei räägi ühte keelt.
Post a Comment