Saabuski vaikus.
Päev on olnud pikk ja õues tuiskab veidi üksikuid lume ebemeid.
Kohati on tunne, nagu hõljuksin kusagil eikellegimaal. Kahe maailma vahel kuristiku serval, tabureti jalagadest kaks tükki õhus ja enesel ees vaid tüüpiline pokkerimängu nägu.
Täna esimest korda üle pika aja tunnetasin, et tulevik on teadmatus.
Ma ei näe ette, mis juhtub homme, mis järgmisel kuul. Mis järgmisel aastal?
Mõneti näib see teadmatus justkui vabastusena. Vabadusena, vabandusena, et mul ei olegi mingit tõsist plaani.
Ei tohikski tegelikult olla. Olen olnud kinni ja hõivatud ühes oma kõige tähtsamas maailmas nii pikka aega ja nüüdseks on see tõeliselt lagunemas. Ma ei saa endale momendil ühtegi plaani seada peale selle, et vasak jalg käib parema ette, parem vasaku ette ja järjekorda parem mitte sassi seada.
Keksima ei tasu ka nüüd kukkuda.
Mu kõhutunne pole mind seni veel alt vedanud - olen õigel teel. Iseenda jaoks.
... ja kui aus olla, siis tegelikult nüüd siis alles esimest korda elus... Paneb mõtlema tõesti.
Kus ma enne olin? Miks mind enne ei olnud?
Ma tean - see on mu suur süda, mis on suuteline unustama end ja mõtlema vaid teistele, jäägitult ja iga hingetõmbega. Pikalt ja kaua. Väsimatult... kuni ta lõpuks väsib.
Loll klishee aga eks südametega ole ka nagu lilledega. Kui nad pidevalt piisavalt valgust, hoolt ja vett ei saa, annavad nad lõpuks alla.
Mina olen aga kaktus ju!
Vahel võiks keegi mind ka lillekeseks kutsuda ja visata vette. Kaktus tahab ka vahest vihma, tuult ja soojust.
Kohati on nüüdsek juba liiga hilja. Olen ikkagi okkaline. Vette kastmisega võin hoopis uppuda...
Ja siit jõuangi tegelikult oma mõtete poindini. Kui ühtepidi ei saa, tuleb lihtsalt areneda. Sõber Darwin appi - tuleb evolutsiooni mängida ja millekski muuks areneda.
Ja isegi kui ma haledalt läbi kukun... mis siis?
Väike hääleke peas sosistab edasi.... "vasak jalg parema ette, parem jalg vasaku ette, hinga..."
Mingisugune loll meelekindlus peab ju meis olemas olema.
See miski, mis tuleb iseenda seest just siis kui enam üldse ei jaksa ja ramm on raugemas. Lained löövad üle pea ja tunned, et homne on hirmsaim asi maailmas ja ikkagi hingad edasi... ja peas sosistab mingi väike vapper muumitrollilik vankumatu vaprus...
Mine edasi....
3 comments:
minu hüplikud mõtted selle peale...
Üks päev korraga ikka edasi, küsida endalt, mida me saame antud ajahetkel enda jaoks ära teha
Pole vaja hüpet ahvist inimeseks või mammutist :D
Sa ei kuku haledalt läbi, elus on väga vähe kaotada kui üldse. Kui ühest rongist maha jääd, tuleb teine. Üks uks sulgub, avaneb teine.
Võibolla tahtsidki enne kadunud olla ja enda otsimisega mitte tegeleda. Nüüd julged lõpuks endalt küsida, kes sina oled, mida sina tahad, mida sina väärid.
Kõik vajame hoolt ja armastust, aga kas oskame sellega midagi peale hakata, kui lõpuks ka leiame. Andjatena peame õppima ka seda vastu võtma.
Mulle su hüplikud mõtted täitsa meeldivad :)
Ma ise ka ei eelda, et inimesed peaks kohe mammutiteks ja üli-inimesteks muutuma. Seda ei saagi eeldada ja samas... mingit arengut on ka vaja.
Tahes-tahtmata tekib elus momente, kus kõhkleme ja hakkame küsima, et kas see siis ongi minu elu? Kas nii jääbki?
Enne kui säärased asjad selged pole, on kulgemine vast mingi punktini täiesti võimalik aga sealt edasi... võib see vägagi valulik olla.
Eks mu kadunudolek on siin ammustest aegadest nähtav olnud. Nii mõnigi lühijutt nendest mõtetest ajendatud.
Kuidagi me aga endid leiame siiski. Igaüks isemoodi.
Mulle väga meeldisid Kadri mõtted.
Eriti see killuke:
Võibolla tahtsidki enne kadunud olla ja enda otsimisega mitte tegeleda. Nüüd julged lõpuks endalt küsida, kes sina oled, mida sina tahad, mida sina väärid.
Mulle tundub, et see ongi nii olnud, et mingil ajal hakkasid endalt küsima, kes sa oled ja mida sa tahad. Sealt hakkasid paljud asjad liikuma. Mis on ka arusaadav, sest sa olid suhte alguses väga noor ja aastatega said vanemaks ja täiskasvanumaks. Sinu teine pool juba teadis, kes tema on ja mida tema tahab - juba siis, kui kohtusite. Ja eks ka temal on need väärtused ajas muutunud.
Post a Comment