Ei teagi, kuidas või millest selle puhul alustada. Nagu ikka, pragude vahele pudenenud detaile ei jõua kõiki üles loetledagi. Kõiki neid lõhnasid ning vaikusse takerdunut ei mäleta enam.
Ootan pingsalt aega, mil küsimused ise muutuvadki vastusteks ja lõpmatu valgus kirgastab mu aja siin maamunal. Seniks vist kobangi kusagil kõrvaltänavail ja tühjadel alleedel.
Loo kangelaseks oleks vist üks kõige sinisilmsem lollike ivanike, kes elust tuhkagi ei tea. Kes saakski ette heita?
Seal kusagil kuumal augustikuuööl, mil ilmad olid veel soojad ja õhtud juba pimedad, korraldas üks tüüp omale sünnipäevapeo. Olime just värskelt tulnud sõpradega töö- ja puhkelaagrist ning korjanud üles mõningaid huvitavaid tutvuseid. Enamuse neist viskasin ma ise sealt välja jalutades ka kusagile korstnasse, sest mul on alati olnud raske leida inimesi, kes minuga samal lainel. Kõik need maskid, kõrgid hoiakud, ristatud käed. See ei ole minu teema. See pole minu maailm. Ma polnud veel leidnud oma kohta aga teadsin juba päris kindlalt, kus ma olla ei taha. Liialt ebakindel iseeneseski, kuidas siis veel jõuda end avada tundmatuse ees?
Nimesid ei nimeta ja polegi oluline - olin toona suur sõber Tropi ja Tondiga. Mis ma siis olla võisin, 15 vist vedas välja. Mul ei ole kunagi elus olnud palju, ma pole osanud ega tahtnud ka nõuda. Tropp teatas, et oli kutsunud kohale ühe Manni koos oma sõbrannaga enda sünnipäevale. Olime Tondiga päris elevil, sest Mann oli tegelikult mitte kõige kenam ja üpriski tüütu. Tropile ta näis meeldivat, nii et kildu tõotas lennata. Luftitasin oma värskelt välja teenitud Jakob Hurtasid, ning ostsime mõned õlled. Ärge küsige mult, kuidas ma nõnda noores vanuses suutsin poest need välja võluda ja müüjaga veel alkoholi jahil olevaid alaealisi kiruda. Ma ei tea, ma ei juurelnud selle üle pikalt toona ja nüüd paneb see vaid mõtlema.
Välja ilmusidki Mann koos oma sõbrannaga. Paneme ta nimeks Blond. Silmipimestavalt kaunis tütarlaps. Tuli välja, et tegeleb modellindusega. Kahvatusin seal samas. Tont oli end juba piisavalt pumbaks tõmmanud ning leidnud omale Reha, kellega midagi jutustada ning kelle najale toetuda. Kolasime tänavail, jutustasime ning Blond nihkus mulle lähemale. Tegime juttu, püüdsin näida sõbraliku ja vaimukana ning kõiki lootuseid peast heites lihtsalt olin täpselt selline, nagu ma alati olen olnud.
Sisemuses tõmbas miski mu sees väga tugevalt klompi, ma ei tundnud end siiski hästi. Mul olid jalas veidi kulunud teksad, seda mitte heas mõttes ja mu ainuke korralik valge t-särk. Olin enne pidu valutanud pead ja oma elu vihanud, et mul ei ole mitte midagi paremat selga panna ja olen nii... servadest näritud, luitunud. Otsa ette kirjutatud suurte tähtedega "VAENE". Tropp ja Tont olid mu ainsad sõbrad, sest neid sellised pinnapealsed asjad ei huvitanud. Meil oli koos lihtsalt nii lõbus ja olgem ausad, inimestes on tegelikult peidus palju enamat kui vaid see, mis neil otsaette kirjutatud.
Maandusime Tropi juures diivanil, sügasin õllepudelit oma käes ning Manni pidev labane kädin hakkas juba tüütuks muutuma. Ühtäkki seisis see sama Blond mu ees, momendil, mil ma ei suutnud end diivanil enam rohkem nähtamatuks muuta. Ta teatas sõjakalt mulle järgmist pudelit ulatades, et nüüd joodab ta mu täis ja vägistab ära. Maa mu jalge alt kadus. Mis mõttes? Mina?
Vähemalt paarkümmend küsimust jõudsid mu peast läbi käia aja jooksul, mil seda kesvamärjukest lõpuni limpsisin ning ebalevalt Blondile naeratasin. Ta enam ei suhelnud minuga. Seisis seal eemal ning edvistas. Muu mula muutus lihtsalt üheks suureks suminaks ja mul jagus silmi vaid tema sihvakale kehale ning kergelt lokkis pikkadele juustele. Ma ei saanud aru, mis see oli aga see tõmme tundus ühel hetkel lihtsalt nii õige. See moment, mil kõhklus on nii kohutav, kuristik su ees nii meeletu ja samas soov nii suur, siiras, rikkumatu. Huvi.
Mul puudus igasugune kogemus vastassooga suhtlemisel. Ma ei teadnud füsioloogiast mitte midagi peale krooniaja alguses riiulist leitud kaheldavalt õpetlike lehekülgede. Nagu sellest ealeski oleks olnud kasu...
Ja ta tiriski mu üles Tropi tuppa ning viskas voodisse pikali. Me jutustasime ning avastasime teineteist. Nägin, et kõige selle ilu taga on ka tõeliselt samastumisväärne hing. Suhtlesime kui vanad sõbrad, naersime koos ja nautisime olemist eemal kõigest sellest suminast. Ma poleks arvanudki, et võiksin nautida kellegi lähedust nii tugevalt ja siiralt. Läbi vaimse klapi ja kire. Lihtsalt palun ole minuga siin selles hetkes ja võta minult kõik, mis mul anda on. Palun jää...
Poes paljukirutud külapoisid olid aga saanud haisu ninna, et meil on alkoholi ning trügisid rõdult majja. Kogu see jama jäi Tropi ja Rehale toetuva Tondi lahendada...
Minu maailm aga seisis seal samas toas, selles voodis. Kogu mu tähelepanu oli naelutatud vaid sellele inimesele, kelle tundmaõppimine oli justkui mu elu suurim seiklus.
Blond ei uskunud, et ma pole mitte kunagi varem ühegi neiuga nõnda lähedane olnud. Ta ei uskunud, et ma pole mitte kunagi varem kedagi suudelnud. Ta ei uskunud, et ma pole varem kunagi kedagi oma käte vahel hoidnud. Ta ei uskunud... Ta ei uskunud. Ometigi jäi ta veel minuga pikkadeks tundideks. Mind aga torkas väga sügavalt, et pidin tõe eest võitlema ja jääma lolliks. Ju mul tuli kõik siis vist tõesti nii hästi välja aga see oli valus. Olla esimesest silmapilgust seatud kahtluse alla ning võidelda olematute tuuleveskitega. Palun lihtsalt usu mind ja mitte mu tegusid...
Ühel hetkel hüppas ta aga püsti, sest talle tuldi järgi. Ta jättis maha oma kammi ja jaki ning põgenes ummisjalu. Polnud ka ime, sest uksest väljudes pidin minema hirmutama ja ära peletama juba tuppa trüginud tülikad nolgid ning olukorra maha rahustama. Jäin Blondist maha nagu oleksin just näinud kummitust. End näpistades ja ikkagi veel kukalt kratsides. Nõudsin Mannilt välja Blondi telefoninumbri ja sõnumitega leppisime kokku, et järgmisel päeval saame kokku Bussipeatuses, et saaksin talle tagasi anda maha ununenud asjad. Mu mõttemaailm oli täis segadust, ebakindlust ja südamevalu. Lootsin nii meeletult kohata teda taas ja tunda jälle seda sama, mida eelmisel õhtul. Tundsin, et minust on temast eemal olles välja rebitud suur osa, mille olemasolust ma polnud eelnevalt olnud isegi teadlik. Vau, kas see tõesti oli see armumine, millest inimesed räägivad?
Saabus õhtu, kokku lepitud aeg lähenes. Sobrasin kapis, et leida kõige viisakamat kilekotti, mis ei oleks ei määrdunud ega nõme. Midagi, milles oleks üldse sobilik naisterahvale läheneda. Kuidas oleks üldse kõige parem kokku voltida jakki? Jah, tagasi vaadates pööritan silmi ja sügan kukalt aga tol momendil oli püüd näida esinduslik nii tohutult oluline, sest kes üldse siin ilmas oleks minust huvitatud. Üldse. Ausalt?
Seal ta seisiski. Närviliselt niheledes, vältides mu pilku. Ma ei tea, miks.
Küsisin, et ehk sooviks ta minuga veel kohtuda, mulle meeldis temaga aega veeta, ta jättis mulle nii sügava mulje. Eilne õhtu oli ju nii vapustav tegelikult.
Ei.
Ja ta lihtsalt sammus minema.
Peale kõike seda. Öeldut, tehtut. Kas see oli kõik üks suur vale siis? Võimatu ju.
aga..
EI
... on ei.
Mis mõttes... langesin iseenesesse peitu ja püüdsin seda kuidagi lahti raalida. Mul lõi valust silme ees mustaks. Hakkasin lihtsalt kõndima. Mu jalad küll kandsid mind aga ma ei saanud aru, kuhu. Üle liiklusest kubiseva autotee ja veelkord. Keegi vist signaalitas. Ma ei näinud enam selgelt, sest hoolimata mu kõikidest katsetest ei jäänud pisarad tulemata. Nüüd tõesti jäi aeg seisma.
Kõndisin lihtsalt tagasi kodu poole. Savi need bussid ja trollid, ma ei teadnud, mida enam edasi teha. Kõik kogetu ja mõeldu muutus ühe hetkega lihtsalt tühiseks, olematuks. Kõik, mis oli hetk tagasi mu jaoks tähendanud tervet maailma, millest mul polnud eelnevalt olnud aimugi, langes tuhaks.
Ja siis tuiskas ta minust mööda, samas suunas. Kiirendasin sammu, kiirendas temagi. Sel hetkel sai mu mõõt täis. Jäin seisma järgmisse bussipeatusse, et sõita koju. Milleks joosta järele ja püüda tõestada, et sa pole eesel. Narr.
Ma ei oskakski seda nördimust, pimedat viha ja valu eales panna sõnadesse. Seda tuleb vist ise kogeda ja ma siiralt loodan, et keegi midagi säärast ei koge. Võib-olla pole ma üldsegi ainuke ja neid sarnaseid kogemusi on siin ilmas lugematu arv. Ma ei olegi midagi nii erilist oma kogemustes ja läbielamistes. Sirutan käe helendava ekraani poole ja teisel pool sirutab käe vastu keegi, kes teab poolelt sõnalt, mida tunnen.
Täna oli üks nendest päevadest, mil tundsin midagi sarnast nagu toona siis. Sellest küll on möödunud mitu eluaega aga need mõtted ja mustrid ei kao mitte kusagile. Ei minust ega ka minu ümbert. Teistest.
Kodutee möödus kui vines, mu jalad kandsid mind, sest pea enam ei kanna.
Ma tean, et ma teen midagi valesti aga mis see oleks? Pean kuidagi sügavamalt enesesse vaatama, võtma rohkem aega maha, analüüsima rohkem või kaotama lootuse absoluutselt, et seda kõike kuidagi suuremas pildis näha? Ma ei tea. Ootan aega, mil need küsimused saavad vastusteks ja vaatan enese peale tagasi turtsatades, et miks ma üldse küsingi. Kõik on ju nii valge ja ere...
Aastaid hiljem kohtasin tänaval Manni. Vahetasime mõningad viisakused ja niisama tühist juttu. Küsisin huvi pärast ka kuidas Blondil siis läheb. Tuli välja, et ta oli pikki silmi oodanud mu kõnet, mu sõnumeid. Mind igatsenud. Valusalt.
Ta oli lihtsalt mänginud raskesti kättesaadavat.
Omast arust.
Toonaks oli sellest teadmisest aga liiga hilja ja liiga vähe.
Palun andke mulle andeks kui ma enam pole see sama.
Jälle
3 comments:
Kindlasti pole Sa ainuke selles loos. Usun et enamik meist on midagi sarnast läbi elanud. Armumise ravi kestab tüüpiliselt 2-aastat, kui teineteisega nägupidi koos olla. Aga distantsilt pole sugugi keeruline armumist aastaid, kümneid kui mitte elu lõpuni välja vedada. Oleks armastusega ka sedapsi... kuid samas võib isegi samasse inimesse korduvalt armuda, kuigi seal paistab tegemist olevat ka inimesega, keda armastad (nagu taasleidmine, uus algus, restart). Kaugelt ja põgusa kohtumise hetked paistavad pigem nii nagu nad ei ole (nii halvas kui heas mõttes), seal on liiga palju ruumi enda, teiste fantaasiateks, ülemängimiseks (ja ka ülemängimisest alasoorituseks), rääkimata teatud konditsioonist, mis meeli tuimestavad või ergastavad. Nimetaksin armumist Astarte kuju nikerdamiseks (pilt, mida me ise oma peas loome, mis ei vasta tegelikkusele). Esimesigi kordi elus kipume üle tähtsustama. Need ongi esimesed eredad... ja enamasti neid endisel kujul tagasi ei saa nagu esimest lund, mis kipub ära sulama. Kas peakski? On veini, mis läheb ajaga paremaks ja veini, mis ei lähe, muutub lahjaks või saab ühel hetkel otsa. Vahest kestab ahvatlus täpselt nii kaua kuni ta on kättesaamatu. Aga kui küsida või mõtlema hakata, mis edasi saaks, kui ta oleks ka minu juures? Kas ma tegelikult tahan teda siia (enda ruumi), kas ma kannatan, kas minust piisab, on mul piisavalt armastust või temal... siis sekkuvad vahest minekuvalu, äpardused, kehvad mälestused, mis ei lase enam uskuda, et võiks lõpuni välja vedada. Mõnel juhul ka harjumus ja mugavus iseendale elada. Pole ka hirmu, et midagi võiks lõppeda, pole ka vaja kellegi pärast kannatada (oma vs teise tahe).
Ütleks nii, et minul lõi suurema pildi selgeks, kui Jumala Sõna uurima hakkasin. Mitte kohe, aga aegupidi muutus see elavaks, minu läbieluks (s.t minu läbielu on kirja pandud aastatuhandeid tagasi). Ja hakkasin paljuski mõistma, miks või mis on läinud valesti, kuigi mingeid küsimusi ikka jääb, polegi vaja kõike teada... sest oluline on teada, tunda Tõde ja selle Tõe valguses näha iseennast. Tõde, mida tuli tunnistada enda (ja ka teis(t)e) kohta, oli esiti väga valus, ägedakujuline. See vajutas põrmu, laasis kõrged ladvad, oleksin soovinud üldse kadunud olla ja jäädagi. Kõige valusam tõdemus – ma ei näinud endas mingit armastust, mis varem küündis otsekui taevani (ei enda ega teiste vastu). Ja ei näinud ka teis(t)es enam seda või siis ainult püüdlikku inimlikku armastust, mis kehtib täpselt nii kaua, kuniks mingi omakasu eesmärk on (kasvõi kellegi kinnihoidmiseks või endapoolse „armastuse” tõestamiseks, inimlikul armastusel on enamasti mingi varjatud eesmärk, millest ei pruugi üldse teadlikki olla). Aga armastus laseb hingata, see ei hoia kinni ega ahelda, vaid annab vajadusel ka vabaks (isegi kui seda kõige vähem teha tahaks). Armastus on nõus väga palju välja kannatama, viimaks ka seda, kui armastatu käitub näotult (hoorab ringi, hülgab, sõidab lihtsalt üle misiganes versioonides). Armastus ei hääbu kunagi – jah, ka sellist armastust on olemas ja inimeste keskel (sõltumata armastatu tegudest, tema „armastusest”/armastusest). Armastusel on väga palju tahke, mida võib leida armastuse ülemlaulust (1Kr 13) või kasvõi Jeesuse mäejutlusest (Mt 5,6,7): kurjategijale vastata heaga, vaenlast õnnistada (armastada), anda sellele, kes sinult palub või isegi röövida kavatseb, armastada seda, kes tegelikult sind reedab või ka tapab. Inimlikult püüdes on see võimatu, võib ju teeselda, aga see vasknõu jääb kumisema. Jumala armastuse kõrval lendas minu oma valusalt hoobiga prügikasti, aga õnneks siiski, oli see samm edasi, mitte tagasi. Sest suurem osa inimesi peab armastuseks tühjust ja ajab ka pimeduses tühjust taga. Olin vähemalt Tõega silmitsi: valgus, mis nii eredalt mu pimedaga harjunud silmi pimestas. Me ei saa tegeleda teiste armastusega, vaid iseendale seda paluda ja see pole meie enda tegu, kui kuskil miskit ilusat ja tõelist kujuneb ja välja tuleb... Mõnel paistab küll olevat suuremaid eeldusi selleks, aga tegelikult, tõde (enda kohta) pole enamasti ilus, vaid pigem ikka valus. Julgen kirjutada sellest, mida olen pisut kogenud, aga see tähendab kohutava tõe peale palju valutamist, suremist, iseendale, ka oma (inimlikele) lootustele ja usulegi. Olla alasti, häbis, täielikult põrunud ja kohutavas kohas oma suutmatuse tõttu ennast aidata (kui varem oli see ometi võimalik – mina iseendale jumalaks nagu uskusin toona). Ent kõige võimatumas seisus on ka tõeline Päästja kõige lähemal...
Ei tea kas oleksin pidanud seda siia kirjutama (olen ka väsinud maskidest ja liigselt arutlemast kas või mitte, kui teksti tuleb), aga see on minu viimaste aastate läbielu, mida eitada ei saa – selleks peaksin ennast või iseendas midagi-kedagi maha salgama. Jah, see on uskumise koht, kellele kuidas antud on või ilmutatakse. Seepärast pooldan täiega sisemisi läbielusid kirjapandud sellisena nagu need on – neid ei saa eitada, isegi kui ise parasjagu läbi ei koge või enda tõdemuseks ei pea, on see selle inimese lugu või tõde (nt. sellel hetkel). Inimesed on tegelikult sarnasemad kui arvaks, eriti just viigilehtedega varjamisel. Tõega kokku puutudes näeb inimene selle mõttetust (enamasti). Meile pakutakse tules proovitud kulda (valus puhastumise protsess igasugusest räbust), et saaksime rikkaks, valgeid rõivaid, et end riietada (oma alastioleku) ja silmasalvi, et näha (Ilm 3:17,18). Kindlasti ei tähenda see lihtsat teed, aga ükski (ümber)sünd ei toimu valuta. Lõpuks on see teekond päris ehtsasse armastusse, milleta meie suhetel pole(ks) ka pikka pidu või jääb see kuljus lihtsalt hädiselt kõlisema.
(Kindlasti ei püüa ma kellegi tõdesid muuta, vaid esitan lihtsalt omapoolseid äratundmisi ning selles kasvan minagi. Eriti neis armastuse mõõtmetes - põrun, palun ja kasvan või hoopis kahanen iseendas, et Tema armastus võiks kasvada.)
Post a Comment