Kirjad iseendale

Ma pole juba aastaid enam mitte midagi kirjutanud ja tõenäoliselt enam ei oskagi. Kuidagi tuleb see sulg sealt kivist välja sikutada ja alustuseks kasvõi tattigi pritsida. Niisama sõnu mööda lõuendit tirida, et jääks maha mingigi triip oma mõtetest ja ideedest. Ma ei tea. Tõesti, ei tea.
Keegi kunagi kusagil sel pikal teel ütles mulle, et pole vahet, mida kirjutan. See on ilus.
EI - ei ole. Ma ei ole momendil kõige ilusamas kohas. Ära ütle mulle praegu nii.
Mulle öeldi, et kirjutan kõige paremini siis kui mul on valus.
Ma ei taha niimoodi üldse midagi kirjutada. Peaksin siis tunnistama, et mul praegu päriselt... ongi... valus. Ma ei tahaks üldse kirjutada praegu... nii.
Ma ei ole selleks vist veel valmis. Varem või hiljem peab igaüks siiski enesesse vaatama ning kõik maskid maha loopima. Need on need ülimad tõed, mille eest me peitu ei poe. Venita neid asju kuidas tahad. Mu mõtted on need, mis mind edasi kannavad, ent mida teha siis kui nad lihtsalt takerduvad.
Takerdub elu ja need hetked, mis on nii meeletult määravad sel teel, nad lihtsalt lähevad vussi. Ma koperdan omaenese sõnade otsa.
Tead, ma üldse ei tahagi kirjutada mingitel süngetel teemadel. Tahtsin lihtsalt ajada mingit sügavat kahe- või mitmemõttelist rida, millest igaüks endale midagi leiaks. Midagi humoorikat, mingit satiiri, midagi sellist, mida olen siin juba valmis kirjutanud ja mitte avaldanud.
Keda üldse huvitakski ühe totaalselt võõra inimese sisevestlus. Kahekõne alateadvusega. Poolikud laused, millel puudub otsene alge ja nad hääbuvad lihtsalt kusagile sohu. Nagu need külavaheteed, mis viimaste majade taga sumbuvad kõrgesse rohtu.
Viimastel aegadel olen enda ümbert üle maailma leidnud üles tohutu hulga eksinud hingi, kellele on nii meeletult lihtne anda nõu, sest ma olen kõikjal seal juba olnud. Mis mind aga tõeliselt on häirinud, on see, et moment mil lõpetan omaenese ego upitamise ja oma isikuse afišeerimise, kaovad nad mu ümbert. Kas tõesti olengi lihtsalt mingi kojanarr, kes shakespearilikult loobib valusat tõde ühes sekka maguskurva huumoriga meie kõigi üle? Kas seda teatrit ongi inimestel vaja?
Mind tõsteti sisuliselt jumala staatusse puhtalt selle pärast, et olin kohal ja olemas. Avatud ning valmis kuulama. Ma lihtsalt jätsin meelde, mida inimesed mulle rääkisid ja ma ei tee nalja kui ütlen praegu, et neid inimesi oli sadu.
Väsisin.
Kas tõesti on maailm jäänud nii väikeseks ja üksikuks paigaks, kus lihtsalt üks avatud meel ning kõrv on säärases hinnas? Me jõllitame õhtuti neid helendavaid ekraane ja otsime kontakti, õgime aplalt sõnu ning otsime neist tähendust. Ridade vahelt armastust. Selle asemel, et saada kokku näost näkku õhtul kell kuus seal kella all...
Liiga kaua olen jõllitanud tühjusse, mõistmata, et tegelikult vaatan iseenesesse.
Kuhu me selles elus nõnda kaome, et unustame iseendid? Arved on vaja maksta, tööl on vaja käia, siis on veel see probleem. Tead, mul juhtus täna sihuke jama, mind ajab see närvi, mulle on see vastumeelne, ma tahtsin teha teisiti.
Ole lihtsalt vait. Vaata endasse. Ära plädise. Mõtle.
Mine õue, karju pimedusse ja vaata, kas ta hüüab sulle vastu. Okei, sa oled eestlane, sa ei karju.
Põrnitse siis kurjaltki. Vaata, mis sulle sealt vastu vaatab.
Räägi mulle, mis on hästi. Mis sind rõõmustab, mis toob sära su silmile. Ütle, kuhu oled teel.
Ma tean, et see viib su minust kaugemale aga ma ei suudakski sind eales kinni hoida. See oleks liiga isekas minust.
Mingi osa minust jääb alati siia kusagile ekslema. Järgmisel -maeitea- kolmapäeval näeme siinsamas, seisan siin kella all, naeruvõru ümber suu nagu Pierrot, üksik narr oma takerdunud tõdedega.
Krigistan enesele märkamatult hambaid ja püüan naeratada.
Naerata sinagi. Kasvõi natukenegi. Leia see üks päikesekiir oma päevas.