See siin on jällegi üks minu tüüpilisi päevasid. Nii mulle vist näib. Tegelikult lehvin lihtsalt läbi ööde-päevade nagu nomaad viimasel ajal.
Alles täna tunnetasin raekoja platsist kodupubi poole lohisedes, et tegelikult mind mitte kusagil otseselt täna õhtul ei oota. Tee või tina aga see on vabadus omaette, mida nautida. Eks olen varemgi nendel teemadel jahunud.
Ja eksisin rängalt. Heas mõttes.
Sõbrad vajavad mind rohkem kui eales ja kohati on suhteliselt mannetu tunne kui näed, et ei suuda midagi parandada. See on umbes midagi sellist nagu vaataks kahte kilpkonna seksimas. Abitus kuubis... Näppu ka külge panna kuidagi ei saa, sest sõber Darwin muidu äki pahandab või pahadab sõber ise, et ei lase inimesel ise avastada ning mõista.
Igaüks ei näe maailma sellisena nagu mina mudugi. Olles käinud läbi tule ja vee, tekib tunne, nagu oleksid kuulikindel ja kõik teised nii.... teistsugused.
Üldse. Ma ise tahaksin jälle üle pika aja kirjutada. Mingid idiootlikud ideed kobrutavad peas ja tiirlevad. Näen pilte, mõtteid - aga kus kurat on sõnad!?
Peas on kusagil kõik olemas aga nagu ikka ja jälle - leian end plämisemas mingitel ebaolulistel teemadel ja kipun end ikka ja jälle veel rohkem avama tundmatuse ees.
Pea on liialt muid mõtteid täis vist. Need igapäevased tülikamad mõtted... mis oma olemuses ei olegi tülikad. Päev otsa nõustamiskontori mängimine võtab oma osa.
Kuulan The Cure'i Friday I'm In Love'i ja mõtlen nädalapäevadele... aeg pudeneb liivana käest ja kõik kihutavad kusagile.
Nii ta maandubki keset teisipäeva ööd oma pisikeses kuudis ja kokkab omale süüa, et uuesti lennata kusagile edasi.
Tahtsin midagi asjalikumat mõelda aga ei joppa vist praegu.
Need lood, mis mu peas tiirlevad, ei ole lihtsalt veel valmis järelikult. Lood on elus endas lõpetamata, minu peas läbi sünteesimata. Ega ma siis siia midagi üks ühele ümber ju ei kirjuta. Mida neljadimensioonilisem ja kolmemõttelisem, seda etem.
No comments:
Post a Comment