....

Rohtu kasvanud tänavatel
läbi virvendava päikesepaiste
oled sirutanud oma oksad,
kasvatanud lehed.

Juured läbi asfaldi
ja sahised hommikusäras
sirutad end taeva poole veel,
kuhu küll oled teel?

Kiiguta valgust
ja kõiguta varje
Koputad ühele aknale
ja ümised kevade laule.

Pikal rohtunud tänaval,
mis lõpeb seal heinamaal
sa oled kauguste poole teel -
ent maas kinni oled veel.

Silitan õrnalt su pead
ja sosistan midagi uut.
Ma olen tuul su okstel,
lootusest kuldseil hiirekõrvul.

Sa kuulad ja sahised tasa,
sirutad end mu poole.
Tuult aga püüda ei saa,
ei hoida ega puudutada...

Põlvini kinni maas
sel rohtunud teel,
võiksid minuga lennata -
end veidigi siruta!

Ühel suvisel päeval tõused
ja juured lahti murrad,
sammaldunud seljalt
kõik maha heidad.

Ma olen tuul
su pisikesel tänaval.
Hingan päikest
ja laulan unustatud mõtetest.