Muusika, mis on olnud minuga koos juba aastaid-aastaid. Erinevates vormides ja erinevate lugude näol aga need klahvpilli plõnnid ja kitarrikäigud on ilmeksimatult äratuntavad.
Nine Inch Nails :)
Vahest jõuame kuidagi ringiga tagasi sinna, kust oleme alustanud. Hiljuti avastasin taas oma kunagi kirjutatud päevikud kümneaastatagusest ajast. Lugesin neid ja naeratasin, et paljuski olen jäänud samaks. Küll aga meeletult kasvanud ja arenenud. Inimlooma iseloom aga ei muutu.
Miks see lugu? Ma arvan, et see räägib ise enda eest. Elu on nüüd midagi teistsugust kui siis.
No comments:
Post a Comment