Elus on igasuguseid hetki. Me pidevalt kihutamegi läbi kõikvõimalike hetkede aga on neid momente, mil näeme end kõrvalt.
Teistmoodi ja veidi võõrana.
Oli hetk...
Mil istusin lihtsalt oma voodil keset ööd üksinda ja mängisin seda Oma lugu.
Kõik mu ümber oli vaikne ja tühjaks jäigi tuba, tühjaks jäi voodi.
Ei tulnud und, sest polnud kellelegi öelda, et olen pettunud.
Möödunud päevas, tänases päevas, homses juba ette ja paljuski selles, mille nimeks ongi elu.
Muusika aga alati lohutab. Veel enam kui see tuleb sinust enesest ja räägib sinu keelt. Siis kui sõnu enam ei ole ega tule.
Ta hoiab ankruna tähed taevas ja maa jalge all.
Sellel laulul polegi veel ühtegi sõna, ongi vaid viis ja see emotsioon, mida keegi teine ei hooma.
Vist.
Siin ma olen.
Te ei näe mind.
Istun küünlavalgel
ja mängin edasi kuni väsin ja tuleb uni
ning viib mu kaasa.
2 comments:
...sest unistused on ilusamad kui argipäev. Reaalsus jäi ootustele alla. Räägitakse küll, et küsi elult palju, siis ka saad, aga kas on üldse vaja? Kelle jaoks? Kahjuks tõesti käib võitlus, kellel parem, uhkem, rohkem, kuidagi tuleb end selle suhtes kurdiks ja pimedaks teha. Aga võibolla küsides vähe, pole ka pettumust nii palju, siis saad rohkem kui oodata oska(si)d. Võta siis kinni, kumba järgida, kas teiste arvamust või iseenda rahulolu sellega, mis juba on või kes sa oled. Olen piisavalt hea võiks kõliseda meis endis.
Aga ka pettumused on vajalikud, saime enda naha peal teada, kahju lihtsalt, et mõned tulevad parastama, näed, ütlesin ju.
Viimasel ajal olen mõelnud, et mida rohkem end ümbritsevast ära lõikan, seda paremini saan ennast märgata ja armastada, sest kõrval karjujaid (kellele end tõestada, kes tulevad midagi arvama jne) on vähem. Linnas on mürategur kindlasti kõrgem kui maal. Hea on suhelda nendega, kelle pärast ei pea end tühjaks lüpsma, kelle kõrval saab jääda iseendaks.
Periooditi tegelen samade küsimustega ikka ja jälle, bloginud samadest asjadest ikka ja jälle. Minu enda viga, kui tahan kõigile meeldida, tegelikult ju ei pea, sest kõigile ei saa niikuinii meeldida. Tulevad, jäävad need, kes märkavad meid sellisena nagu oleme.
Jep... nüüdsest meeldin vaid iseendale...
Post a Comment