minu küla lood

mõne asjaga on elus nii, et ei oskagi lahendusi leida. kõik on muidugi võimalik aga ometigi on tee võitudeni nii pikk ja keeruline ja üleüldse ei tea kust otsast alustada. kas pole mitte tuttav tunne?
vahest on kõige lihtsam elu üle naerda. seda muidugi siis nendel inimestel, kellel on tugev psüühika, mida on suuteline ületama vaid laiskus.

sügavates eesti laantes asub üks väike küla mida hoiab oma raudse rusikaga kontrolli all läti kuningas. teate küll neid jupijumalaid, kes helistavad sulle kell viis öösel puhtalt selle pärast, et su koer haugub rebase peale ja muru on kolm päeva pügamata. kui tal parasjagu muud tegemist ei ole, siis sõidab ta mööda küla ringi oma tuliuues ning väga pika ja peene nimega maasturis. 5km/h on parim kiirus sõidu pealt jälgimaks, mis külas toimub aga samas ka kahtluse vältimiseks. tegu on siiski suure asjamehega, kellel on tegelikult mingi tähtis asjaajamine pooleli. ei saa jätta mainimata, et läti kuningas on tubli valvur, kes teab täpselt, mis külas toimub, kelle reoveepaak on täis ja kelle aknast on õhtuti parim porno.
külas elab kõiksugu karvaseid ja sulelisi. mõni on suurem loodusesõber kui teine ja mõni käib lihtsalt aias pissil. on ka väga toredat rahvast, kes majutab külalised peale pisikest napsuvõttu koikudele magama ja loeb unejutukesi seepeale. on ka neid, kes oma näo vaevalt majast välja pistavad ja punnis silmadega kõike külas toimuvat jälgivad. üldiselt hoitakse läti kuningast eemale, sest ta on varustatud alkomeetrite, katseklaasikeste, binoklite ja mobiiltelefoniga. mitte kunagi ei või teada, millega sa jälle hakkama said. kas jäi reoveepaak kaheks tunniks liiga täis või polnud aias lilled kõik ühte värvi ja tähestiku järjekkorras istutatud.
alles hiljuti oli mul mõte panna püsti väike putka maja ette, et jagada küla lastele oma vanad maajad ära. teate küll, kuidas need ajakirjad kipuvad kogunema peldiku põrandale ja majapidamisruumi. lehitsed paar korda läbi ja juba tuleb uus välja. samas ära ka visata ei raatsi. probleem on aga selles, et viimane kord, kui külarahvas läti kuninga juures tarkust taga nõudmas käis, andis ta meile 10 savist tahvlit reeglitega. ei mingit kerjamist, ei mingit avalikku purjutamist, ei mingit porno jagamist ja koertel keelati ka haukumine ära. ehmusin selle peale nii ära, et vaevu julgesin mardisandidki sisse lasta. veel vähem neile siis oma vanad maajad kinkida. kõigil olid küll ilusad suured õlised vuntsid ees ja laulsid nagu inglid. ühe jaoks kerjused, minu jaoks tore rahvas - mis parata. kuna ilm oli jube külm ja porine, siis jagasin neile oma viimase tagavara tuhksuhkru sees veeretatud jänkujunne. vot nii hea inimene olen. viimasegi, mis hinge taga, jagan kerjustele ära. võiks öelda, et puha risti inimene või nii.
eluke veereb siin külas suurte puude vilus aga vaikselt-vaikselt edasi ja enne tõuseb päike solgipangest, kui kõik jutud saaksid räägitud...