pimedus jookseb mööda lumiseid lagendikke ja huikab ööd. vaikus langes pigina me küla kohale ja vargsi tossavad tähesäras korstnad. külarahvas hoiab hinge kinni tuleva tormi ees.
ma ei saa aru, kuidas said need kommipaberid jääda keset küla vedelema kuid mis tehtud, see tehtud ja õõv võtab maad. pullikera talu eduard piilub oma sahvri aknast vargsi hoovile ja kogub julgust, et joosta välja ja päästa veel mis päästa annab. läkiläkit pähe mässides käratab ta sosinal oma naisele et too korjaks lapsed kähku kokku ja paneks teki alla. ma lähen korra õue.
kääksatades avaneb uks ja eduard tõmbab pea õlgade vahele ning surub silmad kinni. seekord läks õnneks ja ta lippab väärikalt, kiirustades, küürakil ja hiilimisi sissesõidutee otsale, et kustutada kuritöö jäljed. no see teine oli ka kusagil siin, no pidi ju olema, pobiseb ta ahastuse piiril. ühtäkki lahvatab metsaalune tuledesse ja läheneb kellegi auto. lund lendab kahte lehte ja raudhobune kriiskab, tehes sik-sakke lumme mattunud teel. eduard tunneb, kuidas säär läheb soojaks kuid õnneks masin ei peatu. veidi kaugemalt on kuulda kellegi sõimu. no kurat ma ütlen, ptsi kes need augud siia istutas. õuealal ei saa ka korralikult kahekümnega sõita. mingi neeger noh... ja peale üle lagendike kajavat uksepauku pomin kaob ja saabub taas vaikus. eduard vaatab, et saab sääred tehtud. seekord läks õnneks. pühapäeva õhtu saab oma rahulikku rada pidi edasi veereda. või siiski? kaugemalt kostub lohisevat ja kolisevat metalset heli. see on lätikunn oma uue riistapuuga. mürin paneb majade aknad värisema ja taarudes lohiseb raudmonstrum mööda külateid ja peatub seal kusagil eemal, et hakata vehkima oma prožektorite ja koppadega. maa müdiseb ja kruus ohkab kopa haarde all. nii mõnestki teisest aknast on näha punnitavaid silmi ja punaseid nägusid aeg-ajalt kardinat liigutamas kuid öö edenedes vaibub seegi tegevus. korstnad tossavad vargsi edasi ja vaid rebased jäävad nahistama prügikottide kallal
No comments:
Post a Comment