hetk maailma äärel

Olete te kunagi seisnud rannas, maailma äärel, kus kaugus hääbub halliks?

Üks tume vari libises üle laguneva majaka ja piduri kriuksudes peatus päevi näinud auto. Päike loojub varsti, on lõppemas päev, mida tahaks meeletult veel veidikesegi pikemaks venitada. Ei õnnestu. Pilved triivivad vankumatult edasi. Neid ei huvita, kuidas aeg kulgeb. Seal, kuhu nemad liiguvad, jääb aeg samaks, kuni nad hapetest küllastunutena lihtsalt maha sajavad ja kaovad. Rand on kivine ja uhkes üksinduses seisab üks rändrahn, kutsub sind. Ära hakka küsimagi, miks. Kivid, kivid ja ainult kivid ning haisev veepiir. Ainus reaalne ja tõeline värske õhk on see, mis tuleb tuulena merelt. See pole nagu need tuuled, mis puhuvad linnades, tuues kaasa aina enam saastatust. See pole nagu see tuul, mis hulgub mööda tühermaid. Ta on jahe ja karge, puhub läbi riide ja luu, öeldes, et läbi unede oled sa siiski elus. Siin maailma äärel, kõige irreaalsemas kohas. Kivi peale on jäetud üks lubjakivi tükike, mille võiks vaid kaarega minema visata. Mingi kivi, üks miljoneist - tühine, ent teistest kõrgemal. Aga sa uuri ja näe, et igal kivil on oma iseloom. Nad on täis mustreid, keerukusi, oma enda ilu. See tuul ja külm on need, mis peale tühje ja pikki päevi ütlevad, et kusagil oma sisimas oled sa ikkagi veel kusagil elus. Lootus elada reaalsuses, mis ületab me pisikese tunnetuse piirid, näib neil hetkedel nii oluline.
Päike jätkab oma lõputut loojumist ja venib väsimatult edasi. Ent aeg peatub ja kui hoolikalt jälgida randa, võib leida veelgi kive nende miljonite seast. Auguga kivid pidavat õnne tooma - leia üks suur, suure auguga, uhkeim ja võta kaasa. Seda suurt ei jaksa tassida. Kuhu sa selle paned? Riiulile tolmu koguma kuniks ta erilisus ja sinu erutus ta leiust närtsivad, kuniks su lapsed selle oma liivakasti matavad? See kivi on liialt suur, et endaga kaasas kanda. Mõttetu kivi kukub ja aeg jookseb edasi. Kui leiad ühe pisike kivi, mis pisikese auguga ja nii väike, et kaoks taskusse äragi - ehk sellest piisaks? Võta üks ja viska teist. Neid kive on ju miljoneid. Leiad ühe, võtad kaasa ja leiad ühe veel parema. Tühjendad aeg-ajalt taskuid või korjaksid nii palju kui jaksad! Aga milleks? Järgmise kivi, millel suurust rohkem, võtad kaasa ja piirdud sellega? Leidsidki suurema ja ta on mullane, august on võrsumas juba üks lilleke. See on mingi malts, tühine vars ja meretuultest rebitud lillakas õis. Rebid ta maast ja viskad maha ise teadmata, miks. Lill sureb ja närtsib kui sina vaid otsid sümboolset õnne. Elu ring on müstiline nähtus. Kõik räägivad, et tuul ja meri pühivad rannalt su jäljed, ent rand on kivine, sinust ei jää jälgegi. Jääb vaid üks rebitud lill. Sama hästi võikski visata pikali ja jääda ootama loojangut. Midagi ju ei muutu. Ometigi tuleb veel üks homne ja mis saab siis? Vaata, kui ilus on loojang. Uduvinesest silmapiirist saab lõõskav sfäär ja kivid joonistavad üksteise peale pikki varje. Ja nii igal päeval. Mõnel teisel päeval, sajandeid tagasi, aastaid tänasest edasi. Maailma äär jääb jällegi sama tühjaks, hüljatuks. See koht, kus võiks kasvõi igavesti istuda, vaadata lõputut loojangut... Lihtsalt istuda. Iga pilguga, mis langeb eikellegi jäetud kividele, avaneb aina uus mikrokosmos, maailm omaette. Igaüks neist on sama oluline kui mõni teine, tühine. Suitsud on otsas - las olla, ehk jääb homne tulemata. Tegelt ei jää ta kunagi tulemata. Iga kustuva varjuga tühjeneb maailm punastest värvidest kuni kõik on täiesti hall ja piiritult sinakas. Päev on lõppemas juba viieteistkümnendat hetke, ikka ja jälle, mitmendat korda. Aina ja ikka, piinavalt venides. Ent maailma äär on piiritu, meeletu. Taju oma tühisusest kasvab ja löödult lahkub üksik kuju justkui pettunult. Ei mingit romantilist loojangut. Päike lihtsalt kadus, et home tulla taas. Veereta korjatud kive oma peos, teades, et need jäävadki vedelema. Ometigi tulid siia, et midagi leida. Mingi osake sinust kasvas, võrsus tuhast ja vajus sinna tagasi. Miks tulid siia, mahajäetud kohta, kus keegi kunagi ei käi? Nad ei leia aega või ei viitsi?

Milleks peakski keegi tulema siia? See on vaid üks tühine rand, täis tühiseid kive, mahajäetud maailmanurk. Tuul alustab oma väsimatut undamist ja homne langeb varisedes me peale. Kumb on tühisem? Kas homne päev või see hetk iseendaga?