midaiganes

 Jah, aastaid on möödas ja nii palju on muutunud. Olen mõelnud ja olen kirjutanud. Olen varjanud.
Mul pole olnud midagi öelda, mul on öelda nii palju ja ma lihtsalt istun siin.
Ekraan helendab, klaver klõbiseb. Internet on mu ees valla ja maailm on nii lai. Ometigi mida aeg edasi, seda kaugemaks kõik teineteisest jäävad.

Aina enam ja enam oleme ühenduses kõigi ja kõigega ja seda enam on raske luua tõeliselt tähenduslikke sidemeid. Või tundub mulle vaid nii? Ma ei teagi, miks ma üldse neid küsimusi küsin. Tõenäoliselt hüüan lihtsalt tühjusse. Iseenesesse. Vaata, mõtle, loe.

Me oleme kõik nii suured, tugevad ja võimsad. Nii poliitiliselt korrektsed. Meil on kõigil nii palju õiguseid. Me oleme nii tähtsad. Ära üldse vaata me poolegi. Ei - vaata meid, vaata me suurust ja võimsust ja tunnusta seda. Loeb vaid õige kõnemaneer ning lubatud sõnavara. Kasuta vaid õigeid pronoune. Me aeg on arvel.
Tähelepanu haihtus....
Teema vahetus...

Tead... mine vittu

Ma olen siin. Olen siin alati olnud ja jään siia veel pikaks ajaks. Ma ei ole nagu sina. Ma olen lihtne ja siiras ning mul on süda. Ma olen paigas, mul on kõik korras. Ma ei pea võrdlema kõiki oma haavu sinu omadega, sest ma tegelen oma vigadega. Ma ravin end. Ma olen täna parem kui eile ja ma saan tugevamaks kui kunagi varem. Ma ei mõista sind kui sa ütled, et sul on kõik viltu ja nii jääbki.
Miks sa midagi ei muuda?
Kasva üles.

Ma olin ka kunagi seitseteist. Nii nagu sina, nii minu moodi. Oleme üks ja sama ja nii erinevad.
Ma olin ka kunagi vaba. Nii nagu sina, enda moodi. Sa mõistad seda alles siis kui oled elu näinud.
Soovin, et saaksin näidata sulle, kuidas elu veereb ja mis toob. Ma tean täpselt, mida sa tahad öelda, tean täpselt, mida mõtled. Tean, mida tunned.
Olen seal olnud.
Ma pole võõras.
Ma tean, mis sinust saab.
Sa ei näe kaugemale valikutest, mida sa ei mõista.

Oleks mul vaid samad mured, mis sinul, poleks mu elu pooltki nii keeruline.

Mina lihtsalt enam ei viitsi. Lugege kohustuslikku kirjandust