Mitte miski ei erine millestki, maa on hall ja hämusse mattub silmapiir. Vahest me ei märkagi, kuidas upume igapäevaellu. Oravana rattas või rottidena labürindis siblides kaob siht silmapiirilt ja unistustelt. Homne on samasugune nagu eilne ja mitte midagi ei juhtu. Järgmine peatus on kusagil kabelis.
Naljakas ongi see, kuidas me nii märkamatult lepime selle kõigega. Argipäev viskab oma musta loori me maailmale ning sellest saabki üks suur reaalsus. Pimedas ja teki all, rööbastel. Ehitame endile oma müürid ja naelutame taeva üle papiga, millele maalime ilusaid pilte pilvekestest ning unistame päikseseloojangust.
Ei enam. Mine perse. Ma olin seal. Ma olin siin. Ma ootasin nii kaua. Ära lase oma südamel külmuda, ära jää seisma. Ma ei tea, kuhu oled teel. Minu homne on aga teine.
Mina... ma olen lootusetu rändur siin ilmas ja kui sa minust kinni ei hoia, siis lihtsalt libisen su teelt. Ma näen oma tonte ja võitlen oma nooruse ning hullusega iga päev. Ära ütle mulle, et nüüd oleme siin ja kohal. Ma kaotan nii oma pea ja oma selgroo. Olen alati teel ja kui sa seda ei mõista, naelutad mu kinni, siis lihtsalt... tardun... ja jään kinni sinna rattasse, mis on üks lakkamatu ring oma homsete ja rööbastel tulevikuga.
Su lootused on leekideis, ära hoia hinge kinni sest elu on vaid mäng ja me teeme ise oma valikud.
Võibolla sa ei näegi mind, ei tea, ei mõista. Lahkudes kustutan selle tule...
Ma elan siis kui taevas mu kohal on sinine ja tähed säravad. Ära naeluta sinna papist pilvi ega linnulaulu. Need tulevad ise. Päriselt.
Olen taas teel, mu ankrutrossid on katkenud. Mu sagedus on lihtsalt teine.
Ehk sa ei märganud... mina olengi see, kes tantsib vihmas.
Ma ei tea, kas minule saab loota. Ma ei tea, kas mul on tulevikku. Ma mäletan oma minevikku.
Poolel teel...
Jälle.
Olen siin ilmas. Mingis suunas, mida ma veel ei hooma ja lihtsam oleks püüda tühjalt väljalt peeru kui mind defineerida. Need on need hetked, mil ma mitte midagi ei saa lubada sest ma isegi ei tea. Ma ei taha näha tulevikku. Ma ei soovi, et mu päevad oleksid hallid ja seda tapaks must loor.
Las kõik lihtsalt olla avatud. Nii on turvalisem, sest olen näinud, mida teevad maha naelutatud rööpad.
Ei, see pole selle elu ainus armastus, mida eales tunned. Kirjutan siit kõigile, kes arvavad, et nad on eksinud. - jah, see saab olema kuratlikult valus. See ongi valus. Selline kord ongi see tee. Mis eales võikski olla parem?
Lihtsalt astu välja, ava oma süda ning seal samas kalju serval seistes... tee see samm. Astu tühjusse...
Seni kui langed, tea, et sa päriselt lendadki ning aegruum annab sulle tiivad.
Seniks kuni langed, oled tõeliselt elus. Ehk püüab keegi su kinni. Ehk juhtub midagi muud. Kasvõi korrakski oled päriselt elus.
Mil lõpuks maandud, kui kunagi maandud, siis kas kellegi käte vahel? Seda ei tea ette. Võibolla olen see mina. Võibolla keegi teine.
Ma olen rändur siin ilmas.
Kuula mind. Ma ümisen öösiti neid teisi laule. Neid, mida kõik teised ei tea.
Laulan tähistaevast, tühistest asjadest, pisikestest mõtetest ja suurtest ideedest, mis kuhugi ei vii.
Ma olen päriselt elus ja ma ei näe tulevikku, sest ükski päev pole samasugune.
Seniks kui mind päriselt näed, tantsin siin üksi soojas suvevihmas teel, mis viib kaugusse.
Rohelisesse samblasse ei vajuta ma ühtki jälge, mu tiivad kannavad mind...
Ja aastaid, aastaid hiljem kord kunagi, vaadates tagasi, ehk näeme, mis on olnud minevik ja see tee...
on olnud vaid üks seiklus.
Elu on vaid mäng. Mitte keegi meist ei pääse siit eluga.
No comments:
Post a Comment