sügis

Saabunud ongi see aeg, mil õhus on tunda kolletunud lehtede ja külma õhu lõhna.
Sügis on minu jaoks vahest vaid üksainus hetk. See hetk, mil märkad, et kõik on muutumas aga veel pole muutunud. Eelaimdus millegi suure saabumiseks - läbi puulatvade paistev kuldkollane päikesevalgus ja kolletuvad lehed kuulutaks justkui uute asjade tulekut.

Tegu oleks justkui emotsiooni ja hingeseisundiga, mis korreleerub kõige ümbritseva värvustega. Sügis... sa võid seda näha aga kas ka eneses tunda?
Maailm kihutab edasi ja mõnel jääb see hetk tabamata. Kes üldse märkakski meie ajastu kiirustamise keskel lihtsaid imeilusaid hetki? Kõigil on pidevalt tegemist oma tehnika ja progressiga. Inimeste endi loodud maailm on liialt müüritud ja keeruline - ometigi väidavad kõik, et maailm on imelihtne. Ei ole ju - inimesed mõtlevad oma elu keeruliseks kõiksugu arvete, vidinate, etikettide, käskude-keeldude, direktiivide, normide, nõuete, tavade, soovituste, arvamusliidrite, piidrite ja staarmetroseksuaalidega. Kas kogu see mant tõesti on siis oluline ja see, läbi mille oma elu määratleda? Sa oled see, mida sa mõtled end olevat... Olemegi omaenda mõtete ja info tarbimise tulem.

Üle männimetsa sirutavad end aga vikerkaared ja rohelusse uppuvad metsaalused on omaette maailm. Salapärased kumad ja ebamaiselt kasvavad samblikud peidaks endas justkui mingit võõrast haldjate maailma, milles kõik võib olla võimalik. Mitte ühtegi keeldu ja kaugused kaovad hämarusse, millest vastu võiks astuda mõni ilves või karu (mitte see vene oma). Selles metsas sääraseid probleeme ei eksisteerigi vist.
Maailm on lihtsalt värve muutmas, muru ongi roheline ja sambliku sees elab ämblik. Mitte keegi ei räägi musta valgeks - rähn lihtsalt peksab mingit puunotti keset raisesmikku, et kätte saada oma lutikad.

Kõige selle keskel on kuidagi veider rabada taskust välja oma 16miljoni värviga über-reaalse resolutsiooniga nutitelefoni, võtmaks vastu kõnet oma girlfriendilt, kes ei suvatse korraks hüüatada, et mind leida. Ilgelt lahe oleks kui moblas oleks geps ka sees veel. Victorinox taskunoad ja seenelisetrendid - las ma lihtsalt kondan metsas ja jahin männiriisikaid. Mu telefonihelin ei sobi lihtsalt metsa kohinasse.

Sirutan oma näo päikese poole, vaatan üle raiesmiku sinise taeva poole ja sügan kubet, et välja rookida seal sibliv põdrakärbes.
Mu maailm ongi täis meeletuid kontraste. Kõik mu ümber muutub aga metsas kasvavad edasi igasugused jõhvikad, sitaseened ja kännuämblikujuurikad - just nii nagu sadu tuhandeid aastaid tagasi. Lihtsalt mingid tiblad käivad korra aastas metsast seeni otsimas.

Lapsest saati olen armastanud konnata mööda metsaradu, mida mööda longivad vist vaid metsloomad ja seigelda sihitutes suundades, kartmata eksimist. Olen alati teadnud, kus ma olen - iseendaga. Muu laabub kõik iseenesest. Ise... iseenesest... iseendaga....