Selgus

Vihma värv
su hääle kajades
suigutab vaikuse
mu unede hällis.

Kus eha ulatab käe
teadmatuse poole,
seal sirutan end
igaviku teele.

Vaiki, mu arm,
kuula tuulte keeli -
nad laulavad
unenäo teedel.

Sinu poole,
minu poole,
tuleviku teele.

Horisondi hall
hääbub kauguseks
ja tuul puhus sõnad
me huulilt.

Selgust õlul
kannab koit -
meil pikk tee
veel ees.

Raputa uni
mu laugudelt,
puhu unelmad,
kare reaalsus suudelgu meid
hommiku igavikul.