Aeg lendab meist mööda, üle ja läbi.
Elus on tõusud ja mõõnad, mis vahelduvad kui aastaajad. Kui ühel on talv, on teisel suvi. Mõnel on kevad ja maailm tärkab. Kusagil on sügis ja puud langetavad leinas oma viimased lehed.
Aga mis on siis see kevad ja suvi me elus? Nii väga tahaks, et juba oleks kevad ja hinge kinni hoides tormame me esimesele kuivale mättale istuma, naudime seda esimest sooja päikest... ja pärast lontsime tatise ninaga koju.
Peale külma talve, mis võis kesta aastaid, on esimene sõõm värsket õhku nii meeletult oluline aga see hetk on mööduv. See hetk kevadet, ma mõtlen.
Seda teame aga pärast.... siis kui aeg on meist üle jooksnud.
Mõnikord saabuvad head asjad eneselegi märkamatult. Ühel hetkel lihtsalt avastad peale kõikvõimalikke seiklusi, et keegi lihtsalt maandub sinu kõrvale, võtab kätega ümbert kinni ja jääb ootuses sind põrnitsema. Olgu see siis kasvõi lepatriinu, mis maandub su sõrmele või üks särasilmne pisike plikatirtsuke.
Just nagu ühel hommikul üles ärgates on õues ligi 26 kraadi sooja ja torkad suure pudeli vett sügavkülma, et saaks selle kaissu võtta ööseks. Märkamatlult on saabunud kuum suvi.
Peale kõikvõimalikke üleelamisi.
Olen viimasel ajal enda ümber näinud suurt soojust, armastust ja hoolivust. Samas ka silmipimestavat lollust ja mannetuid inimesi. ... ja palju muudki.
Elu on kirev nagu südasuvine karjamaa, mis täis liblikaid, suminat, lilleõisi ja mullikate jäetud koogikesi. Kuidagi tuleb läbi selle kõige navigeerida, et jõuda teisele poole - sinna, kus on allikas.
Aga mille allikas?
No comments:
Post a Comment