Idee

Mul tuli siin hiljuti mõte, et võiks oma muusikukarjäärile jällegi veidi hoogu sisse lükata uuesti.
Kõige lihtsam variant oleks hakata munni mängima. Seda oskavad nii mitmedki muusikud, kellega viimasel ajal olen kokku sattunud.
Saaksin ka ise vastata küsimusele, et mis instrumenti mängin - ma mängin munni.
Basskitarri oleks suht mõtetu mängima hakata, seda oskaks isegi iga ahv, kes on piisavalt palju kere peale saanud.

Kuigi ega ma tegelt jahun niisama ja huumori võtmes. Meenub lasteaed, kus üks ütles teisele, "sa oled loll!" - "Ei, ise oled!" jne jne....
Mind üllatab inimloomus ja egoism, mis ei luba näha reaalsust. Inimesed kipuvad elama mingisugustes oma väljamõeldud maailmates, kus vahest isegi füüsikaseadused ei kehti. Vahest aga toimub kokkupõrge reaalsusega ja siis ei osata sellega kuidagi toime tulla ning kulgetakse samades heietustes edasi. Kes eitab eneses mingit toimunud sündmust või mõni keksib terve küla peal, et "oi kuidas aga oleks teinud, küll oleks olnud kõva... aga ma lihtsalt ei viitsinud".
Me kõik tunneme mõnda sellist, ma arvan. Objektiivselt jälgides kõlab see ju üpriski naeruväärselt või kuidas? Mõistlik inimene hoiab oma moka edaspidi maas lihtsalt.

Loo tegelik moraal on see, et alati on kusagil keegi, kes on üle; on keegi, kes on tugevam ja kiirem ning nähes oma üleolekut, pakub vaherahu.
Ma arvaks, et see väärib teatavat austust - mitte seljataga edasi keksimist ja kelkimist. Mida aga ei näe, seda ei näe...
Reaalsus on ju midagi muud. Võimatu on aga midagi selgeks teha vist ja mingisugusele tasemele langeda kuigi vahest tahaks. Rääkida inimestega lihtsalt silmast silma ja ebavajalike rituaalideta.
Pärleid sigade ette aga ei loobita ja parem on vist vältida laadseid inimesi. Seega ma ise hoian osadel teemadel oma moka maas ja jälgin vaikselt mängu...

Munni ma ise vist kusagil mängima ei lähe. Kuulsin juba, et ühes punkbändis pidi selline liige juba olema. Mõte oli hea aga nagu ikka - vana ja äraleierdatud idee.