jälle maandun ma oma pisikesse mulli ja pisikese helendava ristküliku taha. Just möödus üks suvine torm ja... ma jälle leian, et loodusel on minu eluga nii mõndagi ühist.
Torm oli või on ka minus eneses. Võiksin sellest rääkida pikalt ja laialt ja laiemalt veelgi kui vaja aga milleks.
Mu vaikus on kodu minus eneses. Mu enda mõttemaailm on mu hing ja mu olemus. Võibolla loputan needki mõtted nüüd alla ühe õllega ning uinun öödesse, mis ootavad ees. Vaigistan oma hinge ja maandun oma unistustesse. Tõeline elu las jääb elamata - jälle.
Türa, kui diip ja poeetiline ma võin vahest olla.
(jah. ma olen mega lahe. ptsi maivõi. irvitage mu üle kui soovite.)
Ma ikka veel armastan nende päikesepaisteliste hommikute võlu, mil tuigun-taarun kodu poole, olles võitnud mitte midagit. Ma ei mõista veel täielikult, et mis on need asjad, mis panevad mind sisemuses tõeliselt kiirgama ja naeratama aga nii see kõik ometi on.
Küsisin kelleltki, et milliseid asju ta oma elus kõige rohkem kahetseb - kas neid, mida ta on teinud või neid, mis on tegemata jäetud. Ma ise arvasin, et ma ise kahetsen oma elus vaid asju, mis on tegemata jäänud ja tehtus pole kunagi midagi kahetsusväärset.
Nii see ka tõesti on. Minevikku ei saa me kunagi tagasi ja see on läinud. Kahetseda ei ole seal midagi. Aga mulle vastati, et mõlemat....
Jah - nüüd näen, et mõned asjad, mis on tehtud, võivad olla ka oma olemuses nii tegemata kui vähegi saab. Alati võib veel rohkem ja veel rohkem teha. Minna veel kaugemale ja mitte kunagi vaadata tagasi. Ma vist jooksen end tükkideks, ausalt. Ma ei kahetse oma tegusid ja jään alati kahetsema, et ei teinud enamat.
Või siiski?
Aga mis siis, kui...
Jah. Ülim küsimus universumis - "aga mis siis, kui".
Hoida oma käte vahel midagi süütut ja puhast ning varastada midagi, mis pole kunagi minu olnud ning selle eest põgeneda. See ei ole julgus aga see pole ka argus. Mingi kübe alalhoidu ja vastutustunne. Täpselt minu moodi.
Ja mis oli see, mis pani Teid viimati hingepõhjast naeratama, et särasite läbi ja üle oma hallide päevade?
Millal jäite Teie viimati vihma kätte?
Kuhu unustasite oma võtmed?
Kas kahetsete oma elus neid asju, mida olete teinud või neid, mis on tegemata jäänud?
Kirjeldage mulle seda inimest, kelle kohta võite öelda, et tunnete teda läbi ja lõhki.
...aga mis siis, kui...?
3 comments:
Iga päev paneb mind naeratama – erilised inimesed, kes poevad mu hinge, saavad kiirelt omaks, mõttekaaslased. Inimesed, kes on nõus tegema head midagi vastu ootamata, enamasti pisiasjad, mille taga on märkamine ja hoolimine. Vahel paneb ka nukrus naeratama.
Viimati sabistas mind äkksahmakas läbi kuskil nädal, kaks tagasi, kui tagasiteel metsast puudus paarsada meetrit lähimast varjualusest. Pikemalt olles paaritunnisel rattasõidul, kui jalad olid läbi vettinud ja praktiliselt tuimad. Kaudses mõttes võiks vihma kätte jäämist võtta kui ootust heale ilmale, kuid äkki see pöördub nagu need inimesed, kellelt sai midagi liiga palju loodetud.
Võtmeid unustasin, „kaotasin” ainult siis, kui elutempo läks nii kiireks, et polnud aega midagi märgata. Töö oli mu elu ja isiklik aeg nii koomale tõmmatud (seega üliväärtuslik), et käed hakkasid krampi minema nagu oleks jäänud viimased minutid eksamil veel midagi kirjutada, aga paber oli tühi. Pidasin ajaga võistujooksu.
Kahetsen pigem ikka seda, mis on tegemata jäänud, kuigi nii kaua kui elu on ees, annab piisava tahtmise korral kõike teha. Vahel küll poeb kahetsus hinge ka siis, kui miskit nihu läks, näiteks kui vikatiga kätte lõigata, siis kahetsen, et oli mul vaja kasutada seda, millest polnud head nahka oodatagi, sest tulemuseks on see, et ma võin muidu teovõimelise käe paariks nädalaks maha kanda ja mahakandmisele lähevad vahel ka selle tõttu mingid suuremad ootused. Uus olukord vajab kohastumist ja kes teab, milleks see vajalik oli, võtan asju lihtsalt nii. Seega tagantjärele pole mõtet enam kahetseda, kõik tehtu on millekski vajalik ja asja see ei muuda. Ja ette pole ka vaja kahetseda, sest kõike annab veel teha :D
Inimest, keda ma tunnen läbi ja lõhki... Mõned on küll, kes ajaga suurt ei muutugi ja nad ei üllata mind ka kümnete aastate pärast, sest nad on ikka veel seal kus olid... Suhteliselt igav, et edasi kirjeldada :D Mina suudan ennast ikka aeg-ajalt üllatada.
...Aga mis siis kui...? Kui elada teisiti? Ma ei tahaks hetkel küll midagi muuta, olen õnnelik sellisena kes olen ja armastan oma elu nii nagu see hetkel on. Rahulolu iseenda ja ümbritsevaga, mis muud... ;)
Aitäh :)
ei lase sul oma häälekest või sulekest või trükiosavust niisama raisata ;) tegelikult mõtlen kaasa küll :)
Post a Comment