Aeg...

Ei muutu see aegade rutus-
me rännak on rahutu ring.
Nii elus kui muinasjutus
jääb suurimaks otsijaks hing.
Kui hing läbi kõiksuse kumab,
siis oled Sa soovinud head.
On armastus ainuke jumal,
kes kõiki Su tegusid teab.
Las tantsivad tuhanded tähed,
las laulavad lõputud veed.
Kes igavest otsima läheb,
ei tunnista tagasiteed...

... ja mis on otsingud? Milline on tasakaal?

Vahel on hetki, mil tunnen, et olen vanem kui elu ja iidne.
Võibolla olengi? Koos kibestumuste ja kaotustega.
Võidud, pikamaadistantsid, lühikesed sprindid. Mida iganes.
Selline on elu ja mulle näib, et seda juba viimased üks-kõik kui mitu tuhat aastat.

On momente, mil näen maailma alles esimest korda, avades oma agarad sinised silmad hommikuse koidu ootuses. Hirmuta ja eelarvamusteta.
Ma ei tea, mis on hea või halb muu maailma mõistes. Hing oma olemuses on puhas ja loeb vaid see, mis on minule hea.
On siin üldse kohta mingile totrale peegeldusele summade keskmisest, kui üks väärtus üksi omab ääretut sügavust? Kui ühe hinge käsitlus maailmast kätkeb endas arvutuid maailmaid... selle kõrvale pannakse madalad lombid ja rebitakse võlvidelt stratosfäär.
Kellel on rohkem õigust elule? Kui alt üles ei olegi võimalik näha ja olemasolev on juba tõene?

Mis paneb hinge kiirgama läbi kõiksuse? Kas armid ja rull pappi tihaste söögimajas?
Või see, kui palju me suudame elus teisi puudutada ja anda endast edasi armastust?
Mis siis, et meis endis seda võibolla polegi olemas. Vahest pole kunagi olnudki - algusest peale?
Sellest hoolimata anname endist välja kõik, mille saame,
lootuses, et kunagi vastatakse.
Mõned teevad seda rohkem, mõned üldse mitte.

Ja mida on anda mul endast?
Mu rõõmud ja tõed. See, mida hingan ja teen?
Segased laused helendaval ekraanil, kui neiski on vead?

Millal tuleb aeg Minule?

...ja kui maailm kihutab edasi, ei muutu see aegade rutus.