Unenägu

Ma nägin õudusunenägu. Või oli see reaalsus?
Ma olin hall ja rändasin vaimuna mööda maailma. Inimestest mööda, varjudes ja alati üksi. Justkui libistades kätt tuuleõhuna akna taga, jälgisin ma teisi ja teadsin, et varem või hiljem tuleb igalt poolt lahkuda. Jah - ma olin Hall. Kuidas teisiti sellist seisu iseloomustada? Hall vari ideedest, unistustest ja peegeldus kõigest, mida ta on kogenud. Emotsionaalne pagas kõigest sellest, mida tegelikult kunagi ei toimunudki.

Irreaalne vaikus ühes tühjas kestas.
Mu ümber oli meeletult palju inimesi ja muusika oli vali. Ma tundsin ja ei tundnud neid inimesi. No nii, nagu unenägude puhul ikka on. Te näete mingeid tuttavaid kusagilt kaugetest aegadest ja satute sõprusse inimestega, keda pole kunagi kohanud - ometigi on nad justkui sõbrad. Te tunnete nad kusagilt ära.
Ja mürale kontrastiks vaikus mu hinges, sest teadsin, olen unenäos.
Unenägude maailmas olen kohtunud meeletult paljude inimestega, sõbrunenud ja nutnud taga ammukaotatud kalleid inimesi. Ja nii ikka ja jälle. Seda igal korral, mil sulen silmad ja loodan näha päikest või kuukiiri mu vaikuses ja mu ümber.

...ja kui libiseksingi halli varjuna üle igavike ja maailmate? Mitte kunagi jäädes püsima, vaid libisedes pimeduse taga ja inimeste kõrval, mitte kunagi saades osaks reaalsusest?

Inimesed tuleks ja läheks mu ümber. Muusika mürtsuks edasi ja teaksin, et ei saa jääda. Mitte kunagi. Olles justkui lukustatud Hadesesse, ometi hing hõljub kusagil siin. Kõnniksin kui võõrkeha teiste vahel ja näeksin oma võõrandumist.
Jah, olin unenäos hall ja kui võõrinstallatsioon. Mitte mingil juhul polnud ma osa sellest kõigest - vaid jälgisin kaugelt. Ometigi oli see unenägu nii reaalne.

Hetkeks jäingi uskuma, et mina olin seal reaalne aga ei...
Tõmbasin sisse hingesõõmu ja pildid mu ümber vihisesid uduks ning maandusin oma kehasse. Avasin aeglaselt silmad, et pidurdada langemise hoogu... ja nägin, et täna päike ei paista.

On udu. ...ja ilm on hall.