ju lapsena kõndida armastas meel...

Läbi poolteadvuse piiride ilmutab end hommik ja ma ei taha ikka veel ärgata. Olen ärkvel - vist. Ei. Ma magan ikka veel ja tunnen, kuidas kauguses on Päike juba tõusmas, kuigi on ikka veel pime. Ma ei näe pimedust ega valgust. Ma lihtsalt tajun, tunnetan ja olen olemise kõige piiripealsemas vormis. Unenägude maailma igavikuline loor tõuseb vaikselt mu varjulise mõistuse voodilt ning laotab mu ees laiali külma reaalsuse ja ma Näen. Esimest korda näen maailma sellisena, nagu ma arvan ta olevat. Tegeliku reaalsuse vorme võin ainult aimata ja need ei kehti minu puhul vist iialgi. Jah - ma näen maailma esimest korda - aina uuesti ja uuesti. Igal hommikul ärkan kellegi teisena ja alati uuena. Momentidel enne ärkamist, vireledes unenägude piirimail näen ennast tõelise minana. Siniselt kumavate piirjoontega nähtamatu olendina. Olematus, mis on surutud mingisugusesse vormi, et oleks olemas mingi väljund sellesse nüridasse maailma. Küüneotsaga antud kompromiss, mis on õõnes ja vaid tühi fassaad. Tegelikkus oma ebamäärases definitsioonis varjab end kusagil mujal.
Enne kui ma ärkan ja teadvus koos igapäevaste murede, rõõmude ja kohustustega voolab mu kehasse, olen ma alati läbipaistev, puhas ja kirgas. Olematu kiirgav valguse olend nagu nii mõned teisedki meist, kuid keegi seda ei tea ja ei hinda. Tühjust ei saa ju hinnata, kuna pole objekti. Ja kui ärkangi kellegi uuena, siis möödunud päevade kõnts voolab minusse alati tagasi ja pääsu ei olegi. Vahel soovin, et oleksin mere poole hulpiv paat, sihiks teadmatu kaugus. Sihita suunad ja alati kaugenev silmapiir. Olgu eesmärk ükskõik mis, ikka ja alati lüüakse juustutükike kinganinaga veel kaugemale. Milleks siis teeselda? Nimetagem asjad nendeks, mis nad tegelikult on. Vahel on tunne nii meeletult õõnes, nagu mahuks terve universumi igavik sinusse ära ja veel enamgi. Igavik kumab läbi iga keharaku ja maailm on kui peotäis liiva - laiali loobitav ja tühine.
Hommik saabub vankumatult edasi ja suur hall kirgastub üle kauguste, metsade ja lagendike kohal. Päike on vaid kauge vari kusagil taevaste taga ja hommikut katab härmatis. Üksikud linnud nuuksatavad taevalael, lennates kusagile kaugele ära. Kunagi pole vist hilja järele jõuda. Me alati peame hommikute all silmas seda kastepiiskadega pärjatud sillerdavat hommikut linnulauluga ja lõhnade tormi. Avatud aken, värsked briisid, mõrumagus hommikune kohvi ja see esimene sigaret...
Enamus hommikuid on aga sama kõledad kui vastasasuva paneelmaja seinad ja suits ei maitse läpatanud köögis kunagi päris nii, nagu oled esimestel ärkveloldud momentidel ette kujutanud. Õhk on sumbunud ja mida enam jõuab mõistus ärgata, seda ängistavamaks muutub reaalsus. Ta jõuab kohale ja püüab su kinni, ükskõik kus sa ka poleks. Mõistus kiilub hetkeks reaalsuse ees kinni ja mälestused rebivad tagasi igaviku ja mineviku suunas. Lapsepõlvemälestused kaugest ja ohutust mängumaast ning nendest pehmetest päevadest, mil mitte ükski mure ei olnud nii suur, et oleks pidanud algava päeva ees silmad jõuga kinni suruma ja end kusagile mujale soovima. Päike paistis akendest sisse ja kuigi juba siis oli tegelikkus mõtete maailmast täiesti erinev, olid tolle aja lihtsad unistused ja väljamõeldud sõbrad kuidagi soojemad kui praegu. Nüüdseks on jäänud alles vaid mälestused, kauged helid telefonis, õhtupimedustes särelev ekraan ja klahvide klõbin. Üksinda vaikuses istudes kaob kõnevõime ja vaid näpud liiguvad. Kelle jaoks rääkida, kui sõnad on ammu teiste poolt välja öeldud?
Kaovad ka elektroonilised sõbrad ja alles jääb vaid valge müra. Telesaated lõpevad ära ja õhtupimedusse röögib vaid hall sahin. Hommikuti ei tasu nii raskeid mõtteid mõtelda. Terve päev on ikka veel ees, kuid see on lõppematu tsükkel ja üks tund, pool päeva siin või seal, ei oma mingit tähtsust. Aeg on üks lõppematu jada ja punkt, mis pudeneb purunenud liivakellana käest ja hääbub tuhaks. Tuul veab ta laiali ja hääl käheneb...
Takerduda omaenda sõnade kohmakusse ja loota, et mõtted võtavad alla tiivad ja lendavad minema. Tühi lootus. Igasugune väljendus tundub vahest kui üks lõputa mädasoo. Ütle nii või ütle naa, tulemust pole ei üht ega teist moodi. Justkui keerutaks koha peal ja leiaks mooduseid ütlemaks ühte ja seda sama. Kõik kuhjub ikka ja jälle - aina uuesti ja teistes vormides. Päevad veerevad mööda, õhtute poole ja taevaste taha...
Ja kui jääda väga tasa, astuda õue ja hoida hinge kinni. Pimedas öös vaikida ja silmad sulgeda, siis on kuulda, kuidas teed laulavad igaviku poole ja tuulte teele. Alati kusagile voolamas, halli lõpmatuse poole ja üle kaugete maade. Ehk kunagi ka tähtede poole?
Hiline tund kustutab lootusesädemed, kui sigareti tuhka ja kõik kordub taas...