Illusioon

http://www.youtube.com/watch?v=pu-8wGbWMro

Võõra linna tänavail kajab üks sammude paar. Jonathan longib mõtlikul pilgul mööda tänavaid ja tema järel kooserdab pisike Mia. Öine linn kihab ja sumiseb ning tühi tänav näib kui lõputu teekond läbi igaviku. Aeg ajalt Jonathan peatub, mõtiskleb ja marsib edasi. Mia põrkab temaga kokku, taastab oma tasakaalu ja jätkab samamoodi oma teekonda. Kiiret ei ole mitte kusagile, on vaid üks lihtsamatest lihtsamaid järgmiseid õhtupoolikuid mida jagub kõikjale ja igavesti. Tegu on vägagi kentsaka paariga. Mial on seljas valge kleidike, selline, mis oli kunagi ultramoodne ja kindlasti ka väga ilus. Võrdlemisi priske kuid ometigi nukker pilk ning veatult valged riided ei reedaks teda välja ühtedeegi teistegi poeletil vedelevate nukkude seast. Ütleks, et vanust võiks tal välimuse järgi olla kindlasti alla kümne aasta. Jonathan on seevastu tema kõrval täielik kontrast. Trendikalt trendist maha jäänud lõhkised teksad, maani nahkmantel ja süsimust juuksepahmakas. Ainus asi mis teda üldse millegi poolest reedaks, on lõputult tühi, lõpuni põhjatu süsimust pilk. Meeletu klishee aga sellised asjad Jonathanile just meeldivadki. Teha seda, mida sult päriselt oodataksegi. Seda, mida keegi ei julge arvata kuid siiski oodatakse. Ta tühi pilk eksleb sinises kumas värelevatel akendel ja kaugusest kostvat kära otsides. Öine nomaadi elu on omaette vabadus, mida endale lubada. Mia pilgust on nukrus kadunud ning ta jälgib jälle kõike oma tavalise kõike mõõtva pilguga, nagu otsustaks ta kohe hakata kaklema. prügikastiga, tänavalambiga, uksega, millest just mööduti - seda kõike tema enda lõbuks.

Öine linn ohkab omas rütmis ja kaugete tänavate sumin tundub kui mingi tohutu suure ja iidse eluka möirgena. Siin eemal, kõrvaltänavatel on alati põnevam, leiab Mia. Jonathan muidugi vaid muigav ja vantsib edasi, tõmmates aeg-ajalt küüntega telliskiviseintele pikki vagusid. Tal on jälle igav. Kõik see saigi ju üldse tema meele lahutamiseks kokku klopsitud. Täna lihtsalt PEAB midagi juhtuma, mille üle pärast hea naerda oleks. Punaseid laternaid ilmub aina enam ja enam vaatevälja ning siin-seal liigub pimeduses hämaraid kujusid. Üks viisakamalt riietatud mööduja vihjab Jonathanile, et too ei peaks sellises piirkonnas nii pisikese tüdrukuga ringi lonkima. Minge ära koju, lapsed, siin liigub palju ebameeldivaid inimesi. Jonathan muigab vaid, võtab mehel pintsakunööbist kinni ning seda kruttides ja sügavalt silma vaadates küsib "Aga kust sa üldse arvad, et mina pole üks nende seast?" Jahmunud mees viskab kohe pilgu muidugi Miale kuid temagi pilk on nüüd süsimust, millest kajab vastu kogu universumi kriiskav külm tühjus. Mia naeratab ning paljastab oma mõnetolli pikkused kihvad ja mao keele. Manitsejat haarab selle peale kabuhirm ning ta pistab ummisjalu jooksu ja tänavale saabub taas vaikuselaadne kauge kohin. "Ära tee teinekord enam niimoodi, Mia. On sul üldse aimu ka kui lame see vahest olla võib? Kõikidest maailma klišeedest leidsid sa just selle." Mia ajab moka rulli ja jääb norgu. Sa oled ka paras naljahammas, mis sa arvad et ta pärast tänast nüüd enam julgeb siia kanti litsidesse tulla üldse? "Nojah aga ma mõtlesin, et oleks" - Jonathan katkestab teda - Ah tead, vahet pole. Lamedad naljad ongi vahest need kõige lahedamad. Tule, pöörame siit vasakule. Ma tean siin üht lahedat baari. Eemalt hakkab kostuma muusikat, mis vaheldub agressiivsete toonide ja biitide ning uimaselt kaikuva naisvokaaliga. Ahjaa, sinu lemmik-urkad - Mia on oma enesekindluse tagasi saanud.
Ühe maja küljel viib trepp keldrikorrusele ning selle kohal ripub veidi roostes kuid siiski austustäratavalt must-valge kirjaga silt "INFERNO". Jon muheleb ning lontsib sisse, Mia tema kannul. Mial vajuvad silmad imestusest punni kogu seda inimmassi nähes "ja sina tahtsid tõesti väita, et minu hambanali oli lame". Jon kehitab õlgu ja tellib omale ühe õlle. Baarmeniks on 40ndatele liginev kiilanev mees, võrksärgis ja kleenuke. Võltskihvade ja piercingutega näeb ta mõneti kentsakas välja ning oma tooni annavad ka kitse silmi imiteerivad kontaktläätsed. "Ja mida pisikesele?" küsib ta kulme kergitades. Topeltviski, pröökab Mia üle muusika ning nina üle leti serva upitades. "Sa äki piima ei peaks jooma või?" Mia ei jää vastust võlgu "ma näen, et su huumorisoon on sama võimas kui su kihar, vanamees". Sellele järgneb kulmukergitus kuid Jon noogutab mehele ning too valab viskit. "Ja ära sa sinna mingit jääsolki sisse ürita panna". "Tead, mulle lihtsalt vahest meeldib neid inimesi jälgida" pajatab Jon. Inimesed nende ümber tantsivad, embavad, suudlevad ning joovad. Kogu see mäng on meeletult kaasakiskuv ja muusika mängib palju sügavamatel nootidel kui vaid näib. See kajab läbi hinge ning puudutab igavikku. Kõikidest võimalikest ja võimatutest kalkulatsioonidest ja juhustest jõuavad nad ikkagi kusagile välja, muheleb Jon. No sõltub, kuidas võtta, kratsib Mia kukalt. Mulle tunduvad nad ikkagi üsna saamatud kuigi peab tunnistama, et kõik ei olegi päris korrast ära. Lõbutseda oskavad nad vähemalt küll. Vähemalt osadki neist. Ega nad ei peagi ju koguaeg järgmist mikrokiipi leiutama või galaktikat avastama hakkama, tunnistab Jon. Sa ootad liiga palju sealt, kust polnud esialgu üldse midagi oodata. Mia on selle peale relvitu ning noogutab mõistvalt. Oma joogid lõpetanud, longivad nad ukse poole kuid üks neiu rabab Joni käest ning vaatab ta sügavatesse mustadesse silmadesse, mis välguvad stroboskoobi rütmis. Ma tean, sosistab neiu. Mia vahib plikat väga äraootava pilguga - pikad tanksaapad, roosad paelad juustes, nahk valge nagu möldril, lõhkised võrksukad ja mingi maitsetu mini - nagu nad kõik. Võta üht ja viska teist. Jon naeratab ning surub oma peopesa neiu kaela juurde. Käe eemaldanud, läigib seal stroboskoobi rütmis hõbedaselt pentagramm. Jon pöörab ümber ning astub välja, neiu pilk jääb teda veel saatma ning Mia lontsib Joni järel, kleidisaba lohisemas. Mial on raske oma armukadedust varjata ning ta näpistab rauast käsipuu ühe varba pooleks. Jonathan ei tee sellest välja ning longib edasi. Tagasi suuremale tänavale pöörates põrkab ta nurga peal kokku kamba kiilakalt riietatud meesterahvastega. Helepruunid laigulised püksid ja bomberid seljas - nagu nad kõik. "Noh, nolk, kuhu tõttad" nähvab kõige lühem neist - ligi 1.50m pikk pruunide silmadega riiukuke etalon. "Kuhu mul ikka tõtata, longin mööda linna ja otsin tüli". Kamp näib selle peale hämmeldunud olevat ning nad puurivad Joni oma pilkudega väga sügavalt. Mia hakkab Jonile järele jõudma ning tantsib mööda tänavat iseennast keerutades ja nähtamatutele tantsupartneritele kummardades kuni põrkab suures tuhinas ka ühe kiilaka vastu. "Soh, Meelis, sina siin" ning vaatab oma ohvrile sügavalt silma "sa kodus ei peaks praegu olema või? Su isa ootab sind." Noor skinhead on sellest silmnähtavalt löödud ning oskab ainult suud maigutada. Pisike riiukukk hindab olukorra ümber ja käratab, et ju need on vist omad inimesed ikka. Liiguvad edasi. Kiilakas Meelis järgneb oma kambale sõnatult. Jonathan turtsatab, "ma oleksin saanud selle olukorra palju lahedamalt lahendatud, mentaalsete piltidega piinadest aegade algusest ning järelmaailmate põrgutest ja muu säärase kamaga." Mia punnitab silmi ja ajab huuled torru, "nojah mis sa lolli ikka veel lollimaks teed. Need ei taipa asjadest ju naakuinii suurt muffigi. Tollest poisist aga saaks asja ükspäev. Küll sa näed."
Jonathan ja Mia longivad edasi mööda tänavaid. Neist mööduvad inimesed, autod, bussid. Nad mööduvad poodidest, baaridest, kodututest. Mida enam keskuse poole, seda enam hakkab elu kihama oma kõige kirevamates vormides. Armunud paarid, tuututavad limusiinid, ja tänavakunstnikud. Õhtune linn on alati lummav ja Jonile meeldib kogu seda melu jälgida. Reklaamtahvlite tulede sära vahel ja keset kära sagivad sajad inimesed, kes kõik kusagile tõttavad ning Jonathan tunneb end täiesti omas elemendis. Tänavatel lonkides mööduvad nad ühest pisikesest puukirikust, mille aia ees kõnniteel istub väike tüdruk, rätik tema ette maha laotatud ja mõned sendid selle peal. Välimuse järgi pakuks, et ta võiks olla sama vana kui Mia kuid kõhn nägu ja lohkus silmad jätavad üsna õõvastava mulje. Abipaluvate silmadega saadab ta möödujaid, ise täiesti vaikseks jäädes. Rätik ta ees on tühi. Ta otsib silmadega kontakti kuid keegi ei vasta ja inimesed kõnnivad tuimade pilkudega mööda, pöörates pead või koguni teisele poole tänavat põigates. Jonathan astub tüdruku juurde ja leiab kiiresti ta pilgu kuid tüdruk kohkub. Jon vaatab talle sügavalt silma ning näeb vaimusilmas mööda libisemas elu, kus isa joob ning peksab tirtsu ema. Ema töötab kahes töökohas kuid läbi elus tehtud valede otsuste ei saa nad kunagi piisavalt palju raha ja nälg on pidev külaline. Hinge puruksmuljuv ängistus ja väljapääsmatuse tunne, mida ei suuda mitte miski lohutada... ja Jon näeb ka tulevikku...
Ta vaatab pisikese tüdruku kahvatutesse silmadesse ja lausub "sa oled nutikas tüdruk, oota veel veidi ja sa leiad endas jõu seda kõike muuta" ning naeratab. Räbalates tüdruk jääb mõttesse ning küsib kähiseval häälel "kust sa tead?"
Mina ei teagi. Sina pead teadma. Jon silitab tüdruku pead ning pöörab selja, Mia lippab kohe tema kannule. "Nokurat, see oli nüüd tõeline goot, ma ütlen". Jon torkab oma jala Mia jalgade ette ning Mia komistab üsna valusalt. Verist nina pühkides ja end uuesti püsti ajades küsib ta Jonilt "a kust sa tead, et tal kõik korda saab? Tulevik on ju alati lahtine ja hoolimata oma võimest kõike muuta, jääme me ikkagi kõik oma vanade radade juurde" - Jah, võibolla kuid ilma lootuse ja eneseusuta ei jõuaks keegi meist oma kodutänavast kaugemale. Me võime muuta oma elus sadu asju kuid tee võib jääda samaks kuni ühel päeval teekond muudab meid ja me hüppame oma rööbastest välja. Inimesed ei kasuta oma vaba valikut ja tahet ära. "Sa ei saa ju siis talle niimoodi öelda, et kõik saab korda" prahvatab Mia. Jah, saan küll, sest mina võin ja paljud teised võiksid niimoodi öelda. Sa võid anda inimesele pihku õnge või kala kuid see ei muuda midagi. Ütle aga inimesele, et kõik saab korda, tekib temas vihane küsimus, et mis kuradi moodi!? "Nojust, seda ma mõtlengi, et mis moodi see siis korda saab?" torkab Mia ning jääb mõttesse... aaaaaaaaa.
Beeeeee, nähvab Jon. Niisama istudes ja jumalikku sekkumist oodates ei muutu ju midagi. Miks mõned seda ei taipa...
Jon ja Mia kõmbivad mööda linna tänavaid edasi, tuled kiirustavad neist mööda ning nad veedavad ülejäänud õhtu vaikides ja mõtiskledes. Istuvad tänavalaternatel ning kiigutavad jalgu ja jälgivad mööduvaid ning alati kuhugile kiirustavaid inimesi ja linn kihab ning sumiseb. Kauguses on kuulda sireene ja pidurite kriiksumisi, rõõmuhõiskeid ja tühja linna kohisemist. Tuul keerleb mööda tänavaid ja taevas hakkab vaikselt tõmbuma roosakaks. Jonathan ja Mia kolavad mööda linna tänavaid edasi. Mia valge kleidisaba lohiseb mööda kõnniteed, ta vilistab viisijuppi, mis jäi sealt gooti baarist ta pähe kummitama. Linn võtab tuure vähehaaval maha ning enne koitu on tunda, nagu jääks kõik peaaegu vaikseks. Päike hakkab viskama oma esimesi leeke majade akendele kinkides linnale igahommikuse kuldse sära.
Nad istuvad kõrge pilvelõhkuja serval, Jon toksib kannaga maja seina ja jälgib tervet linna oma hiilguses - tänavarägastikud, kaugel kerges vines meeletu suur reisisadam, rohelusse mattuv vanalinn ja silmapiirini ulatuvad suburbid... .Mia sirutab ning ringutab ennast, surub lahti oma hiiglaslikud valged tiivad ning sirutab neidki. Jonathan piilub silmanurgast Mia valgeid tiibu ja pomiseb, et must oleks ikkagi sobilikum värv. Terve universum on seda tooni, pimedus on seda värvi ja sa näed seda ka siis kui suled silmad...
Aga miks? Vaata seda Linna, seda valgust... Jon kuule, mis sina arvad, kas jumal on olemas? Mis mõttes, muigab Jonathan ja vaatab sarkastilise pilguga Miat.
Noh... Ma ei pea silmas seda jõudu, mis lõi universumi vaid seda subjekti, kuhu inimesed suunavad oma lootused ja kelle järgi nad on otsustanud oma elusid seada. Neil on ju vaja vist mingeid reegleid ja dogmasid, millest kinni haarata...
Jonathan naeratab endamisi. Vaata seda linna ja seda kaost - kas sa tahad tõesti öelda, et siin saab olla mingisugust ühest tõde, mis seoks kokku kõik need erinevad inimesed oma kirevuses ja nukruses? Iga tõe mille sina püstitad, murrab keegi teine maha ja asendab enda omaga, mida annab veelgi omakord murda. See ongi kaose ilu ja kõik see, mida ma esindan.
Sa ikka ei oska seda jumala värki, pobiseb Mia
Ega ma ei sündinudki selleks... keegi meist ei sünni millekski ja me kõik ajame läbi nii kuidas saame... nagu minagi. Jonathan tõuseb püsti ning viimast pilku linnale heites muutub ta mustaks liivaks, mille tuul kaasa haarab. Ta laguneb miljoniks killuks ja kaob tagasi reaalsuste vahele ja igavikku. Mia torgib veel oma juba veritsemise lõpetanud nina ning hüppab pilvelõhkuja servalt alla, sirutades tiibu ning muutub ellipsi sarnaseks valgusesähvatuseks, mis kahvatab momendiks päikse ning haihtub sinna, kuhu Jonathan...
Linn seda aga ei märka, ta sagib edasi, nad naeravad, haigutavad, jooksevad bussile või magavad sisse...