Ma kirjutan lihtsalt ridade vahele tühje sõnu, mis ei kanna enam tuult.
Poetan mõned read vaid riiulite tolmu. Sügavale. Mõtetesse.
Hingan vaid iseenesesse, sinna sügavustesse ja pimedusse, milles hõõgub igavene tuli. Läbi klišeede tormi raiun enesele teed, sest kõik sõnad on juba ammu kirjutatud ning mis iganes eales oli kellelgi öelda, on öeldud.
Võta - ma annan Sulle terve tähestiku ja kirjavahemärkide pudi! Korja nad üles ja ritta sea. Mõtle ise. Mu liim ei kleebi ja olen lahti. Hõljun kusagil ruumide vahelises eetris, mida keegi ei adu ja ükski reegel ei kehti. Olen tühi ja samas kõikjal. Oma eneseimetluses säravam kui Päike.
Murtud sõnad ning poolikud laused tõmbavad käima mõttelennu, mida keegi haakida ei viitsi. Ta tuhiseb mööda ja on lihtsalt vales rööpas. Kusagil mujal.
Maailma lõpus ei mäleta meid enam keegi ja ei teagi, kas kõigel üldse oli mõtet.
Näen tulevikku, sest iga homne päev on täpselt samasugune nagu eile. Tohutud kaanonid kumavad läbi aegade aina edasi. See pole siin mingi tunnel. Vaata pimeduses üles, see on korsten, mille tipust paistab valge pleekinud kajaka perse, millega pole mitte midagi pihta hakata. Valgus kustub ühel päeval tolmuks ning kuldkollases kevadpäikeses helendavad majad langevad põrmu ja ükski vares enam teepeenral ei pasanda. Saad Sa aru, et miljardi aasta pärast pole siin enam kedagi? On vaid tühjus ning kõrbeks põlenud maa.
Seal serval Sinu kõrval seistes, küsiksin ma siis, et mida me üldse tegime ja kuhu jõudsime?
Jooksime vaid ringi nagu oravad rattas, lihtsalt selleks, et tuleks järgmine päev ning püüame pidada lihtsalt vastu?
Öösel hilja, õlle kõrvale kräpprokki kõrvu rüübates on kuradi hea filosofeerida ja lihtsalt marineerida. On aega mõelda mõttenurgast kaugemale ja pista nina selle argipäeva vao vahelt välja.
Seal kaugemal säravad tähed ning kutsub suur avarus. Mõttelend takerdub.
Need tiivad on purunenud, sest homne ei erine eilsest või üle-eelmisest nädalast. Ma näen tulevikku ja veel kaugemalegi. Mida Sa vehid kui kusagile tegelikult ei jõua?
Millal viimati tegid midagi säärast, et karp jäi lahti ja tundsid, et oled tõeliselt elus?
See ongi rottide võidujooks. Kes esimesena jõuab juustuni. Kui midagi elust vähegi kuulnud oled, siis the cake is a lie.
Kuhu Sa jooksed, kuhu tormad? See juust ongi surm. Hüppa rööbastelt välja ja ole iseenda kõrval ning loe omaenda mõtteid. On seal üldse midagi? Igav liiv ja tühi väli? Ehk leiab mõne klišee. Sakaadiliselt trummeldav jutuvada ja luukered mu plekist katusel on juba täiesti aktsepteeritav meloodia.
Need pisikesed kiiksud ja kusagilt varastatud viis minutit on kulla hinnas maailmas, kus sisuliselt mitte millelgi pole väärtust. Kõik muu on ostetav-müüdav või lihtsalt reedetav. Vähesed inimesed tõeliselt elavad. Enamus lihtsalt eksisteerib. Suurusehullustus varjutab me meeled ja jääb mulje, et lõppu ei ole olemaski. Millele vaatad hiljem tagasi?
Aga ühel päeval lendame me kõik Siriusele. Ühel päeval on kõik korras ja joones, usud Sa?
Ma ei usu. See üks päev on täna ja praegu meie käes. Näed, ta juba lendaski mööda ning mida tegid Sa enda jaoks? Midagi sellist, mis liigutaks Su maailma ja tõstaks kõrgemale kõigest sellest suurest pasamerest.
Homme, ütled Sa.
Jah. Lükkame tänased ja eilsed tegemised oma homsete varna, sest ülehomsel on ka varnad ja üleüldse, see mõtetu sitt, mis on nii tühine, näib palju olulisem kui Sina hinge ja tervikuna.
Vaata nüüd hoolega enda sisse. Mida Sa tegelikult tahad? Kuhu Sa püüdled?
Astu välja, tee üks suits. Ei suitseta? Ära tee suitsu! See tapab. Ära hakka ka. Lihtsalt ole.
Mul on pohhui. Räägin siiski. Ma tean, mida ütlen ja mõtlen. Sinu probleem, kas kuulad mind või mitte.
Ma mõistan Sind - Sul on töö, elu, igapäevased mured. See meeletu vagu, mida künda. Nagu mingi Vargamäe Andres, rassid kivist maad. Püsid pinnal, hinga.
Ei - see on vähe. Mine perse ja ava oma silmad!
Võta see pliiats pihku, haara mutrivõti, pane aju tööle. Tee homme midagi sellist, mida oled alati teha tahtnud. Aega pole kunagi - aeg tuleb võtta, sest ment maailm soovib, et Sa oleksid vait ning lihtsalt vegeteeriks kusagil statistikaameti Eesti keskmises ning taluksid debiilseid aktsiise.
Näe, mina olen ka mingi rõve peer, kes vigiseb teiste kallal ning poetab kolm isalikku sõna sinna, kus seda pole vaja. Käin pinda? Jah - see on taotluslik. Ma teen midagi, mida ma muidu ei teeks. Ma jagan ennast ja oma mõtteid. Millal olid Sina viimati nii aus?
Hakka pihta või söö sitta.
Hinga.
No comments:
Post a Comment