Tuiklen vihmast märjal teel juba saavutatud sihtide ja suundade poole. On vaja vaid kohal olla. Peites end trammiklaasil pärlitena langenud vihmapiiskade vahele, leian, et see tavaline maailm ei olegi loodud minu jaoks. Igavad inimesed, igavad parmaadid, igav tramm. Hea on näha nii mõndagi kui oled end peateedelt kõrvale tõmmanud ja kihutad omas rütmis edasi.
Kõik lehed langesid maha ja nii palju oleks võinud suvega veel teha aga... aega jäi väheks. Aega tuleb õnneks alati juurde kui piisavalt kaua oodata. Mul ei ole kiiret - aega on maailma lõpuni ja enamgi veel.
Siin samas lõõtsutab sügistuul reedeõhtuti kaubanduskeskuste vahet ja võrdleb katku kooleraga - kumb oleks parem? Miks nii kiire, miks kohe, miks nii ruttu? Kuhu kõik tormavad? Inimesed, kes väidavad, et neil kõik olemas ja ei vaja midagi on need samad inimesed, kes rabelevad millegi nimel, et tunda end inimesena -
mõttepaus.
Mina ei lõõtsuta, ei loksu trammis nagu kõik teised - olen oma pisikeste mõtete väikeses soojas toas. Teised las teevad mis tahavad - kadusin maailmakaardilt - ära mind guugelda. Ma ei ole enam "see". Olen Ise ja Mujal.
Read paberil täidavad end ise ja mõtetest saab selgus. Ei topi sügavat mõtet sinna, kus seda polegi - ta tekib ise ja ainult sinna, kus teda vaja. Ma lihtsalt mulisen. Mul on aega.
Aega juua kohvi, teha suitsu ja kuulata iseennast ja inimesi mu ümber - isegi siis kui seda ei oodata või ei osata loota. Ma märkan, jälgin ja panen tükid kokku. Küsite, et miks? ... selle asemel, et leida aega.
Igaüks valib ise oma tee ja mõni tuikleb lihtsalt mõnel linnatänaval.
Mõned päevad tagasi nägin üht üle mõistuse vintis venda koperdamas saltoga kusagil muruplatsil porri, sest mööda kõnniteed käia oleks liiga ilmselge. Selgusest selgusetuks joonud ja maailma raskusest oimetuks löödu komberdab mööda hoove ja põõsaid - selle asemel, et näha kõnniteed enda ees. Ei - kõik on liiga ametis muudkui tormamisega ja oma kindla sihiga, mille poole marssida. Saab jah ringiga.
Lihtsam on kulgeda, võtta hoog maha ja jälgida õhtupimeduses lehtede vahel siblivaid hiiri, nautida tänavalaterna kiikumist tuules ja... võtta kõike kaine mõistusega. Võibolla olen mina hoopis see hipi ja veidi pilves. Või olen lõpetanud oma suuremad eluotsingud ja ongi jäänud vaid elu nautida ja end aeg-ajalt mingis suunas liigutada, et näidata teistelegi, kui "inimene" ma olen?
Kõrvalteedel ja paralleeluniversumis ei näe mind aga keegi. Lendan sügistuules lehtede vahel ja hulgun Kuu kraatrite vahel. Unistan oma teistsuguseid unistusi. Miks peaksingi tahtma olla majanduskriisijärgse riismetes riigi kodanik, kes elab endiselt üle oma võimete, kurdab kallineva elektri üle ja siunab eurot. Milleks mulle rohkem nänni ja suurem korter, mis kuulub pangale. Milleks mulle kirumine ja virisemine kui see kusagile ei vii?
Parem pistan paar kastanit taskusse ja .......
No comments:
Post a Comment