Mina ja minu muusika...
Me muutume ajas ja kuidagi koos alati. Kõik, mis ma leian enda ümbert, on olemas ka minu sees.
Jah, võibolla nii ongi, et me tõmbame ligi kõike seda, mis on me sees.
Elu mu ümber on viimastel aegadel meeletult muutunud. Kui olen mõelnud, et kuhu nüüd veel on mul kasvada ja areneda, kõik on ju saavutatud... arenen veel edasi.
19. sajandil arvati ka, et kõik on juba ammu leiutatud ja tehnoloogia ei pea enam edasi arenema. Oi kui naiivsed nad siis olid...
Ja vahel ongi raske, nii raske, et ei suuda kuidagi vastu pidada. Ja kui upungi, siis neelan seda soolast vett, et meri mu ümber muutuks madalamaks ja ei anna kunagi alla.
Ja kui upungi, siis auga. Nii lihtne see ongi.
Päike tõuseb siiski. Ta küll vahest loojub aga alati tuleb veel üks hommik, mis ei pea olema nii kaunis kui tahaks. Ta võib olla ka selline, kus terve ilm on hall ja vastasmaja aknad vahivad sind kui võõra koletise silmad.
Viimastel hommikutel on aga paistnud päike...
No comments:
Post a Comment