Tüng

Mu hääle kõla kajama
jääb su sinisilmis.
Sa näed, ent ei kuule mind.

Loobin röökivaid pilke,
sest me ümber hõljumas
vaikuse mäng.

Aeg aru ei anna,
selgus udusel hommikul
naeruväärne unelm vaid.

Tõsta sõnade torm
ja puhu tühjaks
mu unistuste säng.

Ei, sinagi vaikid,
on see ju vaid
üks tüng.

Aegade jooksul
kaotsiläinud
liivakella helin,
mu hinge
laul.

Sahisen staatiliselt vaid.