jah...

Ma enamasti vaid vaikin. Tõsi.
Ma ei kirjuta koguaeg midagi teistele näitamiseks. Tõsi.

Ma lihtsalt olen. Vahest ma ei taha olla ja põgenen oma mõtete vahele. Pisikesse millimallikate maailmasse, milles elutsevad mu oma, enda mõtted.

Ma ei jaga neid. Mitte kellegagi. Kas peakski või?
Iga inimene on kogum ta kogemustest, tajudest, teadmistest, võimetest ja fantaasiast... Kes olen siis mina? Võrreldes ükskõik kelle teisega?
Võin haarata ühe mõttekillu oma mõtetest-mälestustest ja meenutada maailmu, mis kunagi eksisteerisid või võiksid eksisteerida. Maailmu, mis eksisteerivad mu peas.

Ja kui jagaksingi seda, mis toimub mu enda peas, siis kas keegi üldse mõistaks?

Kasvuhoonekile ja lepatriinude tegelikku tähendust?
Kopituse lõhna ja punase mustriga vaipa?
Valget, igavat ja nupulist, mis seest sakiline?

Oo jaa, kui paneksin selle kõik konteksti, mis siis viga mõista.

Aga kurat seisnebki detailides. Kontekst ongi kõiksus. Märksõnad...on iseasi... aga kõne ja kiri ongi märksõnade killustik.

Milline oleks minu elu taustsüsteem, kontekst, mille kaudu mõtestada kõike, mida näen, tajun ja mõistan?

Ja siis keegi väidab, et ma ei räägi endast mitte midagi...
Räägin. Mula, tühiseid asju. Neid, mis ei oma tähtsust. Fassaad :)

Ma ei ütle, et olen see, kes näitan end olevat. Ma ei ole see, keda ütled mind olevat. Olen ise. Olen mina, mitte peegel sinust. Sa ei mõista.

Alati saab meid mõõta mingites kriteeriumides, mõõdupuude järgi, oleme näited mõne hallipäise teooriast. Ka mina.

... ja siiski - need on ainult detailid.

Mina mulisen edasi. Tühjast tähjast. Kas keegi kuuleb või mitte. Iga sõna, mille lausun, on märksõna, mille taga peidus terve maailm. Iga mõte, on universum iseeneses.

Viljatud kirsid õõtsumas tuules...