miks ma kirjutan. milleks üldse luua. miks võtab üks inimene kätte oma pastaka ja kukub kritseldama oma pisikesse vihikusse lauseid ja sõnu - neid ritta seadma. kanda kaasas oma paberikesi ja ideid. kellele sa üldse kirjutad? teistele või? EI. mu oma asi, mille imen välja oma pastakast või klõbistan klaverile mõnel õhtul kui olen jälle võtnud mõne tilga. miks mitte. kui su peas jooksevad risti-rästi läbi ja põiki reaalsused, erinevad võimalused, mõtled kõigele ja järgmisel hetkel oled oma maailmas täielik tabula rasa. kõik need mõtted ei peagi olema alati filigraansed ning väljajoonistuvad ja alati on ruumi täpsustustele ja miks mitte kirjutada veelgi rohkem, veelgi sügavamalt, veelgi... ilusamalt. kirjuta teistele lugemiseks ja sa oled üks paljudest nendest narridest, kes soovib ainult pappi kahmata. eks nämmutage ridade vahed tühjaks ja söötke see aplale massile ette. aga kes üldse loeb neid ridu, mille olen kirjutanud mina? võibolla vaid mõned head sõbrad ning mõni juhuslik komistaja. miks mitte? minagi olen edev - veidi ja vahest. see on inimlik. lõpuks taandub asi siiski sellele, et saada oma mõtted lihtsalt peast välja, kasvõi veidikesegi. paber kannatab kõike. väike ekshibisionism käib lihtsalt asja juurde. eks mul on palju mõtteid - mõni on pakilisem ja väljajoonistunum, teised elavad kusagil oma elu. nahkhiir on tegelikult üks üksik kössis kuju kusagilt minevikust, kadunud asjade maailm eksisteerib meis kõigis endis ja mina sooviksin elada igavesti, nagu deemon, ingel, kõiksus.
olgu see lihtsalt üks pisike vahemärkus, neile kes viitsivad lugeda. ja ega ma eriti ei tahagi, et keegi siit midagi loeks aga mingi pisike kuradike istub õla peal ning piitsutab takka. võibolla võtan üks päev kätte ja kustutan kõik. võibolla võtan ükspäev kätte ja kirjutan ühest lühijutukesest täispika raamatu. kõik need pisikesed jutukesed on tegelikult justkui väike seemnete hoidla. mõnest kasvab kunagi ehk suur puu, mõne teise pistab võibolla vares nahka ja situb veidi eemal välja.
elage oma elu mitu korda
kumage läbi kõiksuse ja mäletage kõike
analüüs, analüüs, analüüs...
äki ma siis olengi parem anonüümne, sest jutud levivad ja ma ei pretendeerigi mitte millelegi. ära ütle kellelegi või muidu! O_o
mul ei ole midagi vaja. kõik on olemas. on võibolla vaid midagi anda ja jagada.
olgu ma lihtsalt Zajetz või lihtsalt Gabriel Maybel.
jah. pole nimel viga midagi või muidu kirjutan saksa keeles!
No comments:
Post a Comment