uitmõtted

ärgata hommikul vara, et rahuldada oma lolle sõltuvusi, mis asendaks reaalsust. õõvas tühjus ja hommikute külmus, mida võiks vahel lihtsalt ignoreerida kuid ei - aeg ei peatu ja ei peatu kunagi. ta on alati siin ning hingab meile kuklasse. seista kuristiku serval ning vaadata kaugusse, mis hääbub halliks ja sa tead, et su tulevik on kusagil seal. sa pead lihtsalt oma käed välja sirutama ja langema tundmatusse, mida toob iga päev. aeg on armutu ja ajad on kalgid. Insener lööb käima oma raali ning uurib, mis toimub virtuaalmaailmas, mille ta on enda jaoks avastanud ja ehitanud. eesoleval päeval ei olegi mingeid suuri tähendusi kuid magada ju ei saa, sest mingi rahutus närib justkui hinge seest. veel mõni suits ja kohvi küdema. väljas on vaikus. päike pole veel tõusnud ja taevas triivib roosade pilvede kolonn, mis pole varsti enam roosa vaid tõmbub halliks tombuks nagu kõik viimasel ajal. Insener pole alati olnud Insener, kunagi olid veel ajad, mil tema looming omas mingit tähtsust. päike juba tõuseb - veel üks päev, mida õhtusse veeretada ja nii kuni kasvõi igavikuni. udu taandub tagasi metsadesse ja mõte jääb seisma. kui jääksid seisma kellad, jääksid pööramata vedrud ja masinad vaikiksid, kas siis midagi muutuks? maailm on jäänud tühjaks ja kõik on põgenenud hüperreaalsusse programmis WWR(ehk siis world wide reality). kõlab nagu mingi halb meelelahutustööstuse klishee ja Insener muigab oma mõtetes. vaid mõtetes, sest muigest kui füüsilisest reaktsioonist ei ole kellegi ees kasu. igivana küsimus - kui metsas langeb puu ja keegi seda ei kuule, kas see tekitab siis heli? Insener muigab veel ja jalutab oma aparatuuri tuppa, pistab kätte ühe oma seadmete juhtkonsooli moodulilt kindad. õhk lööb võnkuma ning rebeneb siit-sealt olematuseks. peale mõningaid liigutusi tekib pisike pöörlev valguse kera, mis surinal paari meetri kõrgusele õhku tõuseb ning kildudeks pudeneb. kõigis värvides ja lihtsalt valguse murdumistes. veel midagi, mis ta viimasel ajal leidis kuid mis see oli ja mille jaoks võiks see hea olla, ta ei tea. Elus on palju olulisemad väärtused nagu ilu, sümmeetria, tõde - nad edestavad igasuguse funktsionaalsuse ja püüdlused edevusele. Uued horisondid võiks visata kõik peldikutesse kui me ei suuda hinnata asjade sügavuses peituvat ausust või ära tunda ridade vahel pesitseivaid valesid. Taevas virvendama löönud roosad viirud hääbuvad halliks frondiks, mis tungib peale ja uus päev on algamas. Nüüd juba pikemat aega. Ajal on omalaadne komme kord venida ja kord kapata mööda kui ta ei oma su jaoks tähtsust. Ta on just see, mis me tahame, et ta oleks. Oli aegu, mil Insener istus tundide ja päevade viisi oma töötoas ning nuputas ja meisterdas, et avastada. "Aga mis siis kui..." oli vaid aeg-ajalt kuulda ning masinad undasid peale pisikest pausi edasi. Luua mateeriat olematusest ja vormida olematust oma käe järgi, oli olnud ta igavene unistus ja püüd. Võta kokku kõik need paralleelid ja võimalused, kalkuleeri määramatusega ja loo interfaas meie paari mõõtmega... ja veel palju tööd. Veidi õnne ja eksimusi ning maailm on sinu kätes. Sõna otseses mõttes. Inimene on aga laisk ja voolab arutu massina iseenda suvade järgi edasi - kuidas oleks aga lihtsam. Ja maailm jäigi tühjaks - Teadlasest sai kõigest üks niisama nokitseja kusagil metsade taga, kuhu enam ükski jalg ei astu. Maailm kolis ümber infotehnoloogilisse ruumi ja tema kõpitseb siin universumi alustaladega, millel ei kellegi ees enam mingit väärtust. Sama hästi võiks ta luua seadet, mis kodeeriks morset telepildiks... miks ka mitte. Teadlane vehib veel mõned liigutused oma kinnastega, vajutab mõnele nupule ning ruum koondub justkui ühe punkti poole kokku - justkui püüaks nelinurkse õhupalli keskelt kõrrega õhku välja hakata imema. Ja ise ole muidugi selle sees. Esile kerkib selle keskmes värvitu punkt, kärgatab plahvatus ja Teadlane pühib silmist krohvi puru. Nägu naerul, siirdub ta kööki ja muheleb oma mõtetesse... seda nad raisad muudkui otsisitki. Andke mulle kogu võim ja jõud oma tehismaailmas, võtke see mult ära ja võitku ma see endale kõik tagasi - ei iial ei vahetaks ma seda oma mänguasjade vastu. Rüüpab kohvi ja vahib aknast välja, pühib habemest veel krohvi... taevas on täis roosasid viirge...kohe on hommik ja tõuseb suur hall...