leia end...

külm ning kauge päiksekiir libiseb päevinäinud kardinate vahelt voodile ning kriibib Priidu nägu. veel üks lõputu päev, veel üks kohvi ja hommikune televisioon. Priit lohistab end voodist pesuruumi poole, et sättida end valmis tööleminekuks kui poolel teel peatub, vajub küsivalt mõttesse, suunda muudab ning siiski kööki siirdub. juba teist kuud on ta olnud tööta kuid rutiin on raske murduma. peale seda viimast intsidenti ei jäänud ülemustel muud kui et ta lihtsalt lahti lasta. mingit erilist intsitenti muidugi õieti polnudki - ta jäi lõunapausi ajal magama kuid see oli olnud juba neljas kord. pisikeses pakendi trükifirmas on laadne juhtum andestamatu, eriti kui mõne korra on andestatud. omal ajal oli ta sellel alal kõva tegija - tundis masinaid ning tehnoloogiat läbi ja lõhki, oli kõikide uuendustega kursis kuid lähenedes nüüd juba neljakümnele ja olles ikka veel üksi... miski ta peas klõpsatas ja tuli loobumine. pikad õhtud televiisori taga diivanil, öised võileivad ja seks-telefonitibid. töölt tulles jäi hinge alati midagi kripeldama ning ta soovis, et iga päev oleks veel veidigi pikem, oleks võinud midagi veel saavutada ja luua. midagi endast anda. aga kodu oli ees alati tühi ja enam ei teadnud ta kuidas sest nõiaringist välja pääseda. tühjusest kasvas aina suurim tühisus.
hommikulaua taga auravat kohvitassi põrnitsedes peab Priit plaani, mis täna ette võtta. raadiost kostub uimast ning veidi seniilset undamist ning kõrvaltoas pobiseb telekas. väljas on juba üsnagi valge ning taevas triivivad mõned pilved. tööl käimine on nüüd asendunud oma töötoas istumise ja põrnitsemisega, kus laual ees vedelevad kõikvõimalikud elektroonika komponendid kuid ideed on kadunud. ta on alati armastanud midagi kas lahti võtta ja uuesti kokku panna või siis lihtsalt lahti võtta ning mõtiskleda. vahel ehitab ta ka midagi uut, mis teoorias võiks töötada kuid enamasti jääb ta lihtsalt mõttesse, et võiks tulekustuti osta. riiuleid ehivad juba ammu valmisehitatud robotid, mingid komplekssed adregaadid, mida ta pole juba aastaid vajanud, detailikarbid ja muu kola. kola, mida enamik inimesi ei oska elu sees hinnata ega ihkagi omada. Priidul on aga oma maailm ning viimasel ajal elab ta selles aina enam. Ta võib vahest veeta aega tundide viisi nina nokkides ning lihtsalt kruvikeerajat käes hoides. meeletu potensiaal kuid ei ühtki motivatsiooni ja paigalseis. Priit viskab pilgu korra veel riiulile ning märkab, et seal seisab üks tema ammukaotatud roboteid. vanem versioon takistusi vältivast lihtsast liikurist, mis töötas kuue 9V patarei jõul. imelik, et ta just nüüd siin vedeleb, kas ma seda mitte osadeks lahti ei võtnud? ei tea. samas haihtub õhku ta käes olnud kruvikeeraja. või noh, see oli just ta peos kuid järgmisel hetkel teda enam käes ei olnud. mul on vist õhku vaja, pomiseb Priit ja siirdub sussikandu lohistades tagasi kööki, et enne väljaminekut veel endale paar võileiba teha. loogilises maailmas tavaliselt selliseid asju ju ei juhtu, ega. samas pole ma juba paar päeva kodust välja astunud. mis seal ikka, väike jalutuskäik pargis lööb pea ehk selgemaks.
laupäeva kohta on tänavad kuidagi tühjad, üksikud jalakäijad vilksavad siia-sinna ja tuul puhub üles tohutu tolmuvalli. Priit tõmbab kuuehõlmad koomale ja sihib ikkagi pargi suunas. taevas on sügavalt sinisem kui kunagi varem ja päike on justkui kokku kuivanud, kauge. ebamaiselt värskes õhus tundub maailm kuidagi hüper-reaalne. samas tänava ees ilmub ta ees nähtavale üks päevi näinud Opel ja mõne hetke pärast ka kaob - see polnudki unesegune sonimine. midagi on toimumas. seal samas kaugemal näeb Priit ka üht kõrget korterelamut, mis juba aastaid tagasi maha lammutati, ikka seismas. eespool tänaval mängib keksu üks pisike tüdruk, seljas kahtlaselt vanamoodsad riided, kleidisaba verine ning kui Priit lähemale jõuab, naeratab ta vabanenult ent salakavalalt... ja haihtub õhku. jah, nüüd ta näeb, kuidas terve tänav, täis tolmu kihab esilekerkivatest ning hääbuvatest esemetest - võtmekimbud, rahakotid, mündid, taskurätid. meeletu kakofooniline sümfoonia kõikvõimalikust, vaheldumas vaikusega. tänav on tühi. pargini on jäänud veel mõned sajad meetrid ning ilm on siiski ilus kuid Priit jookseb. ta ei tea isegi miks kuid midagi on viltu. pargini jõudes märkab ta kaugemal üht vanameest istumas pargipingil, kaabu silmadel. lähenedes vanapapi norsatab, piilub kaabu alt Priitu. sa ei peaks siin olema aga kui juba oled kohal, siis ära torma niimoodi. istu parem maha ja mõtle veidi. mis mõttes ei peaks ma siin pargis olema, nähvab Priit ja jalutab vanapapist mööda, nüüd juba veidi rahunenult. ta jõuab vana purskkaevuni, mille väljakut kunagi ümbritsesid pronksi valatud inglid, mis mingil momendil ära varastati. Priidu suureks jahmatuseks on need inglid aga täna olemas. Linnaosavalitsus ei kaalunudki nende asendamist peale vargust ja mille poolest peaks nad nüüd siin olema. Priit mäletab, et talle meeldis lapsepõlves ümber nende sik-sakis joosta, nende nimesid mõistatada kuni ema ta käest haaras ning nad edasi jalutasid. Nüüd meenus talle ka seesama vanamees, kelle kadumisest ilmus üks artikkel ajalehes. teda olevat viimati nähtud siinsamas pargis ja enam polnud keegi temast midagi kuulnud. veel midagi eriti aimamata otsustab Priit tagasi jalutada, et selle vanamehega veidi juttu teha. vanamees istubki ikka veel sealsamas, kus ennegi.
noh, tulidki tagasi, seda ma arvasin, et sul mingid küsimused lõpuks tekivad.
mis mõttes, kust sa tead, et ma midagi küsida tahan? äki ma tulin niisama parki jalutama.
ah, poiss, ära targuta, ma ju näen, et sa oled veel kahe maailma vahel kinni ning ei kuulu päris siia. sellega vastasin ära juba vähemalt pooltele su küsimustele.
ülbus Priidu silmist kadus hetkega ja alistunult küsis ta pilguga, öeldes, ma kuulan.
mis siin ikka kuulata, ma arvan, et sa oled isegi saanud nüüdseks juba aru, kus sa oled. kõik, mis vähegi kadunud, ära visatud või unustatud, lõpetab kord siin.
aga mismoodi siis saavad siin asjad hetkega tekkida ja siis ära kaduda, ka inimesed. näiteks see tüdruk, keda ma...
ahjaa, Mariiet nägid tänaval keksu mängimas jah. kui mina veel väike poiss olin, siis kadus ta jäljetult. arvati, et ta mõrvati kuid laipa ei leitud kunagi ja seega kuulutati ta lihtsalt kadunuks.
ma nägin teda õhku haihtumas, kas see siis tähendab, et..?
jah, lõpuks saab ta rahu.
aga miks mina siis siin olen kui ma peaksin siis tegelikult olema oma kodus? mul on sõbrad, tuttavad...
aga kust sa tead, et sa iseendas midagi ära kaotanud ei ole